/nginx/o/2009/10/06/246074t1h5336.jpg)
Esimesel sajandil eKr oli Rooma impeeriumi õitseaeg – see oli Cicero, Caesari ja Vergiliuse ajastu.
Kuidas teha kindlaks Rooma impeeriumi rahvaarvu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajaloolastele on teada nende ja veel teiste suurte roomlaste õnnestumised ja ebaõnnestumised, kuid väga vähe on teada selle kohta, kuid suur oli Rooma impeeriumi rahvaarv nende ajal, kirjutab LiveScience.
Grupp ajaloolasi püüdis sellesse küsimusse selgust tuua.
Rooma Vabariigi ajal (1 – 5 sajand eKr) pidid täiskasvanud meesoost vabad kodanikud makse maksma ja sõjaväes teenima. Ka oli neil hääletamisõigus. Sellel perioodil peeti rahvastiku üle arvet just meessoost maksumaksjate järgi.
Kolmanda sajandi lõpust kuni teise sajandi keskpaigani eKr kasvas meessoost kodanike arv 200 000 – 400 000 isiku võrra aastas.
Esimese rahvaloenduse viis läbi keiser Augustus 28. aastal eKr. Selle andmetel oli Rooma impeeriumis siis umbes viis miljonit inimest.
Impeeriumi laienedes anti Rooma kodakondsus kõigile vallutatud alade vabadele meestele, mitte orjadele.
Ajaloolaste sõnul ei aita see aga selgitada Rooma kodanike arvu kasvu enne Augustuse poolt tehtud rahvaloendust.
Osa ajaloolastest on arvamusel, et Augustus oli esimene, kes kandis rahvastiku hulka ka naised ja lapsed. Teiste sõnul on rahvastiku kasvu taga hoopis sündimuse järsk kasv.
«Me ei saa välistada, et majanduse heal järjel olemine aitas kaasa sellele, et sündis rohkem lapsi. See sama kehtib ka praeguse aja kohta,» laususid uurijad.
USA Connecticuti ülikooli bioloog Peter Turchin ja Stanfordi ülikooli ajaloolane Walter Scheidel keskendusid rahvaarvu küsimuse lahendamiseks vanade müntide ja peidetud varanduste uurimisele.
«Rahututel aegadel püüdsid inimesed oma varandusi peita. Paljud peidetud varandused jäidki peidukohta, kuna nende omanikud kas tapeti või nad olid sunnitud põgenema, jättes need tulevikus elavatele järeltulijatele leida,» selgitasid teadlased.
Teadlaste sõnul on sellised varanduste leiukohad kriitiliste perioodide mõõdupuuks ning samas võivad anda kaudse viite demograafia kohta.
«Mündileiud on rahutute ajastute näitajad. See on levinud kogu maailmas, mitte ainult Vana-Roomas,» nentis Turchin.
Teadlased koostasid mündileidude ja ajaloofaktide põhjal arvutimudeli, mis näitas, et Antiik-Rooma rahvaarv võis hakata pärast aastat 100 eKr vähenema. Selle tõttu võidi sinna esimest korda lisada ka naised ja lapsed.
Ajaloolaste hinnangul võis Rooma impeeriumi rahvaarv esimesel sajandi eKr lõpuperioodil olla tõesti kuskil 4 – 5 miljonit inimest.
«See arv näitab, et koos naiste ja lastega kasvas rahvaarv 200 protsenti. Kuid meie loodud mudel on selline, mis näitab rahvastiku miinimumi. See tõestab küll teatud hüpoteesi, kuid see ei kinnita lõplikku fakti, et Rooma impeeriumi rahvaarv oli esimesel sajandil eKr kuskil viis miljonit. See võis olla suurem, kuid ka väiksem,» lausus Scheidel.