Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/09/15/235888t1hd390.jpg)
Oleme olnud New Yorgis juba nädal aega. Saabusime British Airways' lennukiga ja lend kokku kestis 11 tundi.
Lennujaamast tulime Air Trainiga metroojaama ja sealt edasi metrooga Pennstationisse (Pennsylvania), mis asub New Yorgi südames otse Madison Square Gardeni all.
Siiamaani on läinud normaalselt, arvestades seda, et Madison Square Gardenile tõustes ei tundnud me siin ühtki inimest peale Rey, kes elab Hobokenis, New Jerseys.
Juba tee peal kohtasime inimesi, kes teadsid kedagi muusikatööstuses, aga info ongi selles riigis kõige tähtsam asi, sest USA muusikatööstus on üles ehitatud tutvuste peale. Kui sa ei tunne kedagi muusikatööstusest, siis läbi ei löö.
Kohtasime ühte USA muusikut, kes on oma bändiga juba neli aastat üritanud. Meile ütles ta, et peale nelja aastat „still have no fucking idea about US music indistry" (pärast nelja aastat pole tal USA muusikatööstuse suhtes ühtki ideed).
Paljud NY rokkbändid üritavad minna Los Angelesesse, sest just seal tegutseb enamik plaadifirmasid ja promootoreid, kes tegelevad rokkmuusikaga.
Käisime ka kohalikes firmades, näiteks Sony BMGs, kust meid saadeti pikalt, ilma et oleks viitsitud isegi kokkusaamist korraldada, meie muusikaülekuulamisest rääkimata. Öeldi sedagi, et ei anta ühtegi kontakti ega nime, kui tahame kuskile jõuda, peame kõik ise välja uurima.
Kohalikus MTVs soovitati meil hoopis kinno minna, mitte ukse taga käia. Iga algus on raske.
Ometi saime tänu New Yorgi Eesti Majale ja eriti tänu baaridaam Urve abile mingil määral jalad alla, leidsime palju tuttavaid, kes teavad samuti kedagi muusikaäris.
Kohtasin seal Kalev Mark Kostabit, kes on kuulsaim väliseesti kunstnik. Ta soetas meie plaadi ja kuulas kohe üle. „We Never Die" vahemängu kohta ütles ta pärast väikest mõttepausi: „Its perfect, definitely listen this cd again." (See on perfektne, kindlasti kuulan seda plaati veel).
Kostabi võrdles bändi kui segu Metallicast ja Coldplayst. Ta kiitis sound'i. Ütles, et tema hea sõber on Axel Rose, Guns'N'Rosese laulja, ja lubas talle meist rääkida.
Kostabi on teinud muuseas Guns'N'Rosese plaadi „Use Your Illusion" kaane kujunduse.
Samuti kohtusime kunagise Eesti bändi Metallist liikme Esko Põldverega, kes tuli USAsse suurte lootustega, et bändiga karjääri teha. Ta lubas meid siinsel muusikaturul aidata. Sellest bändist kirjutas Mihkel Raud raamatus „Musta pori näkku".
Esimesed ööd ööbisime Manhattani - usu või ära usu - 30taalases hotellis. Isegi eestlased, kes on siin 20 aastat elanud, ei uskunud, et selline asi on võimalik, sest siin ei ole eriti alla 150 taala võimalik hotelli minna.
Muidugi oli see hotell seest hullem kui USA vanglafilmidest nähtu. Aga see oli väga hea raha kokkuhoiuvõimalus alustavale rokkbändile.
Pärast paaripäevast hotelliperioodi saime tasuta öömaja ühe Brooklynis elava eestlase juures ning momendil oleme ühe restoraniketi omaniku neljakorruselises luksuskorteris.
Siia saime tänu New Yorgi Eesti Majale. Naabriks on meil momendil maailmakuulsa bändi The Strokes liige.