/nginx/o/2009/09/11/233938t1h096e.jpg)
Seekordses Kristjan Jõekalda juhitud saates «Foobia» käsitleti süstlahirmu ehk belonefoobiat.
«Foobia» pani süstlakartja verd andma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
32-aastase Kaido hirm sai alguse lapsepõlvest, kui üks praktikant torkis õiget kohta otsides tema veene ja pärast ei jäänud veri pidama. Vaimne trauma süvenes aegamööda edasi ja varsti ei kannatanud Kaido süstlaid ega süstimist isegi vaadata mitte.
Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse Sensus terapeut andis esimeseks koduseks ülesandeks televiisorist või internetist verevõtmist jälgida. «See pani ikka üle kere värisema,» kommenteeris Kaido.
Nakkuskeskuse polikliiniku ees tunnistas ta, et lükkaks hea meelega vaktsineerimise edasi. Samas sai ta aru, et mida rohkem ta seda edasi lükkab, seda suuremaks hirm karvab. Hirm võttis Kaidol pihud märjaks, kuid lõpuks ei uskunud ta ise ka, et asjaga hakkama sai. «See ei olnud valus, pigem oli ebameeldiv, kui vatitupsuga puhastati,» ütles Kaido.
Viimaseks ja raskeimaks sammuks oli vere andmine. Kaido hirm oli nii suur, et ta mõtles isegi uksest välja astuda: «Ma ei saa hakkama sellega.» Lõpuks võttis ta julguse kokku ning lasi vere ära võtta.
«Selline pingelangus on, et hullumaja. Oli hetki, kus ma oleks võinud uksest välja jalutada,» tunnistas Kaido. Teraapiast oli tema sõnul palju kasu, sest mõni nädal varem ei suutnud ta süstalt vaadatagi.