«Mida teie arvate?»: eestlane on vilets teenindaja?

Maire Aunaste Foto: Ülo Josing / ERR

«Mida teie arvate?» viies saade torkis meie teeninduskultuuri kallal, sest teada on, et eestlane oskab olla vastik klient ja ebaprofessionaalne teenindaja.

Tänane saade tõi ekspertide hulka ka kaks uut arvajat - lauljanna Tanja Mihhailova ja suhtekorraldusfirma kommunikatsioonikonsultandi Samuel Soraineni.

Saade algas viimase aja teeninduskogemuste meeldetuletamisega. Jürgen Rooste tuletas meelde hiljutist juhtumit, kus ühes pealinna glamuurses urkas tuli kahte õlut oodata kakskümmend minutit ning siiski serveeriti hirmkallis õlu pahase näoga.

Tanja rääkis loo ajaloo lühimast lõunast, kus vene aktsendiga teenindaja küsinud tema käest otse: noh, mida sjina tahad? Tanja muidugi ei tahtnud enam mitte kui midagi...

Esimene videoklipp jutustas halenaljaka loo keemilise puhastuse vastuvõtjast, kes kliendi pessu toodud pükstel olnud mahlaplekid vooluseplekkideks tembeldas ja igatpidi tänitas.

Kas nõukaaeg on jätnud jälje ka meie teeninduskultuuri? Et kui teenindajal on vilets tuju, siis saavad kõik sauna?

Jürgen Rooste kardab, et nii see vist on. Maaja Kallast aga ei soovita esimese asjana kritiseerida, ta soovitab pigem leida endale oma kindlad kauplused, kingsepa, taksojuhi jne, kes sind juba tunnevad ja sinu vastu ikka kenad on.

Teises lühifilmis on stseen restoranist, kus abielupaar on tükk aega oma toitu oodanud. Naine on nõudlik klient ning alustab salatis songimisega ja selle väiksuse kritiseerimisega. Mees aga üritab naise nõudlikkust pisut vaigistada, kuid asjata, saades hoopis süüdistuse, et ta ettekandja jalgu passib.

Kas tuleb tuttav ette, küsis Maire Aunaste, või on tegu liialdusega.

Maaja Kallast ütleb, et nii see tõesti on, sest meie inimesed tahavad saada kõike kiiresti ja kohe ning tunneb noortele teenindajatele kaasa.

Tanjal, kes ka ise kodumaises seriaalis noort ettekandjat kehastab,  on filmis elust saadud kogemustest kasu ka olnud, kuid ennast peab ta pigem sõbralikuks kliendiks.

Ülli Kukumägi soovitab teenindajatel kliendiga flirtida, et tekiks kontakt ja saaks suhtlemist alustada. Tema ise on täiesti nõus ostma midagi vaid sellepärast, kui talle hästi müüakse.

Jürgen Rooste aga lausa kardab ründavaid müüja-tütarlapsi, eriti siis, kui ta kord aastas suure vaevaga riideid ostma läheb.

Ühe saatekülalise arvates on halvas teeninduses süüdi ka tööandjad, kes ei ole töötajate suhtes piisavalt nõudlikud.

Maaja Kallasti arvates peab igal kõrtsil olema oma püsiklientuur nagu Pariisis, kus kelner võtab vanad kunded alati kahel käel vastu. Kui püsikliente ei ole, siis nad pankrotti lähevad, sähvab vanakooli proua ning pole absoluutselt rahul sellega, milliseks mõned kohvikud-restoranid muutunud on.

«Kui ma oleks ka miljonär, siis Gloriasse ma ei läheks, see on täiesti ära rikutud - nagu juudipood,» ei suuda Maaja Kallast emotsioone vaka all hoida.  Tema viiks oma külalised kõhklematult hoopis Raekoja platsi Troikasse.

Kas üldse on teenindajaid, kes oma tööd rõõmuga teevad? Või kuidas võiksid kliendist ja teenindajast sõbrad saada?

Maaja Kallasti retseptiks on väärikus - siis on tulemus hea. Jürgen Rooste tahab tunda, et teda tõesti oodatakse, mitte et ta lihtsalt läheb ja ostab midagi ära.

Tanja soovitab lõpetuseks vana tõde - ära tee teistele seda, mida sa endale ei taha. 

MIDA SINA MEIE TEENINDUSEST ARVAD? VÕI KLIENTIDEST?