Kas Püha Tõnu päästab Eesti filmi

Foto: Jarand Rorgemoen

Kas Veiko Õunpuu tuleb ja päästab jälle eesti (mängu)filmi – nagu oodati temalt enne «Sügisballi»? Või on ta vindi seekord liiga üle keeranud? Aasta oodatuima, «Püha Tõnu kiusamise» esilinastuse eel küsitles režissööri Tiit Tuumalu.

Veiko, alustaks hoopis Polanskist, kes Šveitsi vangikongis USA-le väljaandmist ootab – mida temaga ette võtta?

Pole aimugi. Mina isiklikult laseks vanamehe vabadusse, aga ega tema kongi võtmed ole ju minu käes...

Mõni päev tagasi esitasime «Detsembrikuumuse» Oscarile. Kas saime väärika kandidaadi?

Esiteks pole ma seda näinud. Nii et kvaliteedi, selle kohta, kui palju see üldse mängufilm on, ei oska ma midagi öelda. Meediast olen lugenud, et tegu on propagandistliku projektiga. Kui nii, siis jäägu see meie kõigi südametunnistusele!

Teisest küljest – mis see Oscar siis ikka nii väga ära ei ole? Piisab ühe käe näppudest, et üles lugeda kõik need Oscari-filmid, mis üldse midagi väärt on. Mind isiklikult jätab see jama külmaks.

Nii et – õnn kaasa?

Jah. Selle vastu ei saa, mis sest et on naeruväärne – eeldada, et meie ajaloo heroilise kujutamise vastu tuntakse piiri taga vaibumatut huvi, on ju täiesti absurdne.

Olete seda korduvalt nimetanud eestlaste alaväärsuskompleksiks – toda tohutut janu suurte saavutuste ja hiilgavate võitude järele, mida meie väikese, aga tubli Eesti ajalugu ju nii vähesel hulgal pakub – ja 1924. aasta detsember on üks sellistest, et mitte öelda kõige säravamatest...

Ma parem vaikin.

Miks ma sellest üldse juttu teen? Lihtsalt, poolteist aastat tagasi kõlas avalikkuse ees teie manitsus, et eesti filmi «plahvatusest» rääkimine on ülim jaburus. Paraku on see osutunud tõeks, vähemasti lööklaine puudumise mõttes. Ei toonud midagi plahvatavat, just mängufilmi osas, 2008, pole toonud ka 2009 – seni. Või on see hoopis pohmelus?

See on üks suur mull. Endiselt on ju fakt see, et meil ei ole filmitootmise infrastruktuuri, laboreid, õigeid stuudioidki ei ole. Piisavast kogusest oskustöölistest rääkimata. Kõigile ei jätku tööd. Režissööridele iseäranis. Kui sa teed üle viie aasta mängufilmi ja teed seda siis nagu elu viimast, põled sa läbi, ei suuda olla loominguline, kaotad usu.

Jah, meil ei ole just palju raha – aga digitaalne revolutsioon võimaldab teha filme ka pisku eest – ja kui ka on, jaotatakse seda minu arvates valesti. Selline suhtumine, et me peame tegema igal aastal ühe laste- või noortefilmi, ühe seiklusfilmi, ühe isamaalise filmi... mis iganes filmi, mis püüab oma sihtgruppi, et selle kaudu garanteerida publik.

Sellises mõtlemises on viga sees. Film õnnestub siis, kui seda teeb inimene, kes usub sellesse. Kes julgeb riskida. See paistab ju filmist välja! Tuleb juurutada just sellist suhtumist, idealistlikku, mitte praktilist, tootekeskset! Mehhaaniliselt, näpuga ettekirjutatut järgides ja kõiki riske maandades ei saa filme teha, elu aurustub välja. Sellisel juhul on tegu mahavisatud rahaga.

Kutsusite kunagi üles unustama tarkade spetsialistide surnuks analüüsitud stsenaariumid ja tuimade dramaturgiliste struktuuride tagaajamine. Õnnestumine sõltuvat üksnes autori vabadusest ja eneseusust!

Usun seda endiselt! Stsenaristi ja režissööri tuleb rohkem usaldada ja julgustada, aga mitte istuda nagu püha inkvisitsioon ja lihtsalt lammutada. Lammutada ühe inimese siseelu ja tunded juppideks, analüüsida neid ja öelda siis, et sa mõtled valesti! See on absurd.

Mis puudutab «Püha Tõnu» stsenaariumit, siis on see osaliselt kirjutatud alles võtete käigus. Miks nii?

Võib-olla on see transtsendentaalse meditatsiooni tagajärg (Naerab. Õunpuu mediteerib nagu David Lynchki – TT), aga mulle hakkas tunduma, et igasugune looming toimub olevikus, kestvas olevikus. Mida rohkem sa kõigi elementidega siin ja praegu töötad, võtad vastu võimalikult palju mõjutusi ja impulsse, seda rikkam see asi tuleb. Ühesõnaga, vähem turvavõrke, varem valmis mõeldud skeeme.

Sestap üritasin töötada võimalikult spontaanselt. Kirjutada jooksvalt dialooge, panna paika misanstseene ja siis neid ilma storyboard’ita (stseenide üksikasjalik kavand – TT) üles võtta. Kasutada ära esimesi visuaalseid impulsse – loomulikult tegin ma sellega oma elu põrgulikult raskeks, paljutki ebaõnnestus, aga eks kogemus õpeta.

Mark Soosaar on proovinud midagi sarnast «Jõuludega Vigalas» ja see paistab sealt ka välja. Tegu on tõeliselt hea filmiga! Ühe eredama eesti asjaga üldse!

Kaks tänavust filmi «Vasha» ja «Buratino» pole suutnud vaatajaid kinno meelitada. «Pühast Tõnust» ootavad kõik kas nüüd lunastajat, aga trööstijat küll, et halva mängu juures head nägu teha. Tegelikult oli see nii ka «Sügisballi» eel ja nüüd veel enam – «Sügisballi» edu ja menu tõttu!

Esiteks – ma mõtlen, et seesama ideoloogia, mis sunnib meid mõõtma vaatajate arvu ja leidma filmile õigustust selle kaudu, kas seda ikka läheb esimestel nädalatel vaatama 30 000 inimest, on mäda. Selline kiirele kasumile orienteeritud mentaliteet on vildakas ja põhjustab kogu ühiskonnas, mitte ainult filmi valdkonnas, palju probleeme.

Meil on justkui nii, et filmitegijad peavad iga hinna eest õigustama, et nad filme teevad – absurdne olukord! Tekib küsimus, kas me oleme üldse kultuurrahvas, kas meil on oma kirjandus ja kunst, kas me teeme filme ja suhtleme välismaailmaga oma kultuuri keeles. Või oleme me lihtsalt mingid orjad? Ja meie ainus funktsioon on kellelegi kolmandale kasumit toota?

Teiseks – mis puudutab ühe või teise filmi sisu, siis minu arvates on vaja rääkida millestki, mis on tõeliselt problemaatiline. Ainult siis võib loota õnnestumisele, nagu sellelegi, et vaataja sind üles leiab.

Ja «Püha Tõnu» räägib millestki sellisest?

Minu arusaamist mööda küll!

Millest siis?

Vaat sellele küsimusele ei taha ma vastata! Film pole ju veel ekraanile jõudnud!

Olgu peale – see räägib ühe Eesti elaniku probleemidest tänapäeva Eestis minu vaatepunkti kaudu.

Aitäh, geniaalne vastus! Küsin siis hoopis seda, kuidas mõjutas «Sügisballi» kuld ja kard «Püha Tõnu» tegu? Kõik need aasta eurooplase ja Euroopa talendi tiitlid?

Gilles Deleuze´il on üks lause, mis siia sobib – tsiteerituna ühe Žižeki ingliskeelse raamatu vahendusel: «When you trapped in the dream of the other, you are fucked!» (vabas tõlkes «Kui sa sattusid kellegi teise ulma lõksu, oled omadega p.....s!»).

Muidugi see ahistas – selles mõttes, et ma tundsin, kuidas ma oma suveräänsust kaotan, isiklikku vaimset territooriumi.

Üks oli selge – see, et mingil juhul ei tohi jätkata rajal, kuhu «Sügisball» tüüris, liikuda kommertsi...  isegi mitte kommertsi, pigem ootuspärasemas, veelgi laiapõhjalisema auditooriumi suunas. Tekkis sellinegi mõte, et kui tahta jääda kunstnikuks, tuleks tegeleda rohkem kunsti enese, vähem ühiskonna probleemidega.

Siiski on «Pühas Tõnus» sotsiaalkriitiline aspekt päris tugevasti sees, film räägib millestki. Võib-olla pole see kõige parem, võib-olla olnuks parem, kui jäänuksin hoiakult neutraalsema käsitluse juurde. Aga minagi ju õpin alles! Igatahes on «Püha Tõnu» reaktsiooniline ja see häirib natuke. Selles mõttes, et kui sa mässad, oled ju ikkagi mässu objekti ori!

Tulemus, niipalju julgen siin reeta, on – kui mitte vastuoluline, siis küllaltki ebamugav ja ootusi eirav igatahes. Seda võib, muide, ka komplimendina võtta! Mis te arvate, kuidas võiks «Püha Tõnu» tervitada vaataja?

Puhtalt Hollywoodiga harjunud inimene – raske öelda. Stseenid on lahendatud fragmentaarselt, ei selgitada kõike lõpuni, karakteri ekspositsioon pole põhjalik, ka lahendused pole need, millega ollakse harjutud.

Mis aga peamine – mulle endale tundub, et see film tripib või kannab. Ei ole seda momenti, et sa kukud ära – kui vaevutakse vähegi jälgima ja pisut mõistust ka rakendama, siis veab lõpuni välja.

Muide, kui palju riivas teie eneseuhkust see, et Veneetsia festival – seesama, kes oli kuulutanud «Sügisballi» kõrvalvõistlusprogrammi Horisondid võitjaks – praakis «Püha Tõnu» välja?

Alguses oli väike torge küll, sest eks ma olin ikka natuke ülbeks ka läinud, aga pärast mõtlesin järele ja see tundus isegi hea. Kergendav igatahes. «Püha Tõnu» poleks sinna ehk sobinudki, tõesti. Peale selle – siin on ikkagi ka objektiivsed põhjused. Nagu ma aru saan, on Berlusconi poliitika selline, et Itaalia kuulugu itaallastele ja see kajastub ka Veneetsia võitlusprogrammis. Pealegi on festivalil kohustus üha enam kommertsialiseeruda, sellist radikaalsemat art house´i jääb üha vähemaks.

Mis mõttes on «Püha Tõnu» mõjutatud Flauberti raamatust «Püha Antoniuse kiusamine» ja kaude kogu püha Antoniuse mütoloogiast, kas või Boschist alates?

Muidugi ei ole see lugu pühast Antoniusest, mehest, kes võidab kiusatused, vaid irooniline käsitlus inimesest, keda saatana asemel kiusab headus ja kaastunne. See on inimene, kes ei ole selle peale üldse mõtelnud või kelle universumist on need mõisted suisa puudunud.

Flaubertist niipalju, et see on uskumatu raamat – just see psühhedeelne aspekt, see, kuidas deemonlik universum kogu aeg vormub ja muutub erinevateks kiusatusteks. Seesama psühhedeelne või sürrealistlik aspekt, kuidas keegi tahab öelda, on inspireerinud ka «Püha Tõnu». Aga miks mitte ka Bosch, tema hullumeelne groteskne käsitlus kaasaegsest maailmast.

Lõputiitrites avaldate tänu Luis Buñuelile, Pier-Paolo Pa­solinile ja John Fitzgeraldile. Mille eest?

Fitzgerald pole mitte too kirjanik, vaid Magik Markersi (bänd, keda «Pühas Tõnus» kuulda võib – TT) iirlasest mänedžer. Aga Buñuel oli mulle mingis mõttes toeks, karguks, oma sõjakuse, ka kompromissituse pärast. Pasolini puhul tekkis tunne, et ma panen tema filmidest midagi pihta, mingi visuaaalse mulje mõttes, ja siis pidasin vajalikuks teda tänada.

Miks on film mustvalge?

See oli ainuvõimalik lahendus. Kõige lollim argument on see, et vaatajad ikka aru saaksid, millega on tegu – et see on film. Et nad ei jääks kinni väitesse, et päris maailmas käivad asjad teistmoodi.

Teine põhjus – «Sügisballis» tegelesin ma palju värvikompositsiooni, tonaalsustega, nüüd tahtsin sellest vabaneda. Pühenduda rohkem rütmile, liikumisele. Mis, nagu mulle tundub, on rohkem filmi enda, mitte pildi omadused.

Kolmas põhjus on sümboolne tasand – valgus ja vari. Kuivõrd film riivab ka metafüüsilisi küsimusi, siis tundus, et see on õigustatud.

Ja neljandaks – see on lihtsalt kaunis. Õigesti ilus, mitte pinnapealselt ilus.

Film ise algab Dante tsitaadiga «Jumalikust komöödiast»: «Kesk elu vaevarikast rada / end leidsin keset metsa tumenevat, / kus õige tee mul tuli kaotada.» Miks just Dante?

See sobis sinna. Annab vaatajale kätte ühe võimaliku koodi ja teeb filmi sisenemise lihtsamaks. Aga see sobib ka temaatiliselt. Dante küsimus on ju üpris sama mis Tõnu küsimus – kuidas oma hinge päästa?

Siiski, kui «Jumalik komöödia» algab põrgu ja lõpeb paradiisiga, siis «Püha Tõnu» on üksnes põrgu – unenäoline, suhteliselt jõhker ja groteskne maailm.

Ma teeksin ühe kõrvalepõike Lacani psühhoanalüüsi, kui võib. Või õigemini sellesse, kuidas Slavoj Žižek seda rakendab.

Palun!

Lacan eristab kahte reaalsust. Üks on «reaalsus», teine «Reaalne». Žižeki käsitluses on «reaalsus» meie subjektiivselt tajutud maailm, sotsiaalne universum, kus me iga päev elame, sotsiaalselt läbi käime, tootlikud oleme ja moraalsete küsimustega tegeleme.

Teine, «Reaalne», on objektiivne reaalsus, kapitali mõrvarlik, metafüüsiline loogika – absoluutne ja vastuvaidlemist mitte salliv vajadus teenida kasumit. Taoline, inimtegevusest irdunud, vaat et jumalik printsiip – kapitali vajadus end maksku mis maksab taastoota, sealjuures igasuguseid sotsiaalseid ja ökoloogilisi tagajärgi ignoreerides – on see, mis põhjustab omakorda kõik meie perverssed sotsiaalsed suhted ja neist tekkivad hädad.

Kuidas seda aga kujutada? Siin tundub mulle, et metafoor on huvitavam ja paljulubavam võimalus kui üksühese reaalsuse pinnapealne näitamine.

Jah, minu kujutatud maailm on groteskne. Aga printsiibid, mis meie reaalset maailma juhivad, on ju ise ka grotesksed.

Ma saan aru, et vennad Dardenne´id teevad häid ja omas võtmes koguni filigraanseid filme, küpseid ja tarku. Need on sotsiaalkriitilised, näitavad meile midagi, räägivad inimeste rõhumisest, rõhutute väljapääsmatusest ja puudutavad ka laiemat moraalset universumit. Siiski, midagi jääb selle juures nagu puudu. Mis see on? Ju siis intensiivsus. Mulle isiklikult meeldib selline sõjakam lähenemine.

Kas eesti vaataja tunneb oma Eesti selles võimendatud grotesksuses ikka ära – nii, et see talle ka korda läheks? 

Mis te ise arvate?

Võiks  ju tunda – vaatamata tegelaskujude karikatuursusele.

Mul on tunne, et kahjuks vastavad need karikatuurid liigagi palju reaalsusele, ja see ei ole üldse karikatuuri viga. Mis on iseenesest traagiline!

Kahtlustan, et hoolimata sellest, mida meie peaminister räägib, ei ole majanduskriis läbi ja selle kõige traagilisemaid tagajärgi alles hakkame nägema – arvestades seda, kui suur on töötute hulk ja kui olematu on sotsiaalhoolekanne. See grotesk, mis on justkui kodeeritud meie ühiskondlikesse suhetesse, alles hakkab oma teatrit tegema.

Ja kui peakski juhtuma, et Eesti inimesed ei tunne siin oma ühiskonda ära, siis küllap poole aasta või aasta pärast juba tunnevad. Ja kui ka siis mitte... Mis seal siis ikka, mina ei arva ka siis, et ma oma filmiga miskit valesti oleks teinud... Kas teie hakkaksite süüdistama peldikusse kinni jäänud meest laamendamises, kui ta tasakesi ukselingiga lõgistab?

Detsembris, kui olite just «Püha Tõnu» võtted lõpetanud, küsisin intervjuus: mis edasi? Vastasite: «Kardan, et majanduskriis süveneb, valitsus kukub ja Ansip peab Tartusse tagasi minema.» Kolmandik sellest on täitunud, kaks kolmandikku mitte. Mis saab edasi?

Ma olen, jah, hämmastusega jälginud oma ennustuse läbikukkumist. Mis ma oskan öelda? Lootma peab. 

«Püha Tõnu kiusamise» esilinastus

•    Stsenarist-režissöör Veiko Õunpuu. Operaator Mart Taniel. Kunstnikud Markku Pätilä ja Jaagup Roomet. Helikujunduse autor Janne Laine.

Helilooja Ülo Krigul. Produtsent Katrin Kissa

•    Nimiosas Taavi Eelmaa, teistes osades Tiina Tauraite, Hendrik Toom­pere, Ravšana Kurkova, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant, Rain Tolk, Juhan Ulfsak, Taavi Teplenkov jt

•    Tootjad Eesti (Homeless Bob Production), Rootsi ja Soome. Eelarve

15 miljonit krooni 

•    Film on üles võetud Tallinna ümbruses, Narvas, Saaremaal ja Sirgalas

Alates 10. oktoobrist Tallinna ja Tartu Cinamonis, edasi Pärnus ja Jõhvis ning mujal Eestis