Basement Jaxx
Scars
(XL)
Hinne 3
Nädala plaat
3. oktoober 2009, 00:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuimavõitu karneval
Mulle on jäänud kuskilt meelde selline loetelu: 70ndad ja David Bowie, 80ndad ja Prince, 90ndad ja Tricky. Igal kümnendil oma glämm popkameeleon, kes ristab žanre, sugusid, aparaate, rasse, nägusid. Nullindatel või siis juba 90ndate lõpust kannab seda huvitavat ideaali Brixtoni duo Basement Jaxx.
Basement Jaxxi kaks esimest albumit olid küll meisterlikud, kuid albumibänd nad ei ole. Isegi kui neil albumid hästi välja kukuvad. Albumid lähevad tabelitesse, võidavad seal kohti ja on kõigile näha ja kuulda. Basement Jaxxi fenomen kuulub pigem underground-tantsukultuuri, mida enam ei eksisteeri. Kui nad on tabelis, siis tundub, nagu toimuks mingi sabotaaž – keegi rikub reegleid nii, et need, kelle silme ees reegleid rikutakse, asja ära ei jaga. Ja isegi kui nad teevad sellise kehvemapoolse plaadi nagu «Scars». Iga «Scarsi» kohta on Basement Jaxxil mitmeid hästivarjatud identiteedi all tehtud võimsaid lugusid võtta. Nagu nende hiljutine ja väga eksklusiivne plaadifirma Stop Records, viimastest aegadest projekt Nifty või eelmisel aastal «Twerk EP-l» ilmunud heavy-ragga-träkk «War», mida me siin plaadil kahjuks ei kuule.
Küll aga kuuleb sama EP pealt «Scarsi» lugusid «Twerk» ja «My Turn», millest esimene on klassikaline Jaxxi stiilis hulluksaetud bollywoodi-sämplitega hyper-soul, kuigi jah, sedasorti, kus tundub, et produtsent ütleb antud juhul siis tšikkide hiphopkambale Yo!Majesty, et kuulge, olge hullud. «My Turn» on kitarrinäppimisega folk, kus laulumeheks mustanahaline briti folkar Lightspeed Champion.
Ja see suurepärane jada võib jätkuda, ka eelnimetatud jadalistel hakkas mingil ajal loomingu kvaliteet langema, mis on muidugi loomulik. Nii et kui Basement Jaxx teeb viletsa plaadi, siis ei pane me seda neile pahaks. Ja isegi kui nad teevad teise viletsavõitu plaadi järjest. Nad on veteranid, kes käinud teispool geniaalsuse piiri ja nüüd, albumil «Scars», lihtsalt recycle’ivad oma väljakujunenud nippe. Lavastavad ühe karnevali, mille alguseks on plaadi algus ja lõpuks plaadi lõpp ja ongi kõik. Ja isegi selle ajavahemiku sees on tihti igav. Kuid on ka momente, mis küll ei päästa, aga kerkivad esile. Vana hea Yoko Ono on vokaali peal loos «Day Of The Sunflower (We March On)», mis meenutab väga Yoko kunagist ja kuulsat, sentimentaalset, aga võitlevat «Walking On The Thin Ice’i». Teine New Yorgist imporditud eredam hetk on Santigoldi juhitud ska-pilotaaž «Saga». Autotune-kitš «Raindrops» läheb ka tulupoolele.
Külalisvokaliste on palju, nad kõik esindavad mingit erinevat stiili, Jaxx ise teeb aparaatidega omi nippe, kuid õigeks karnevaliks pole neil olnud jõudu/tahtmist seda kokku sulatada.