Andrus Vaarik, saamatu inimene

Täis seletamatut ootust: Andrus Vaarik esimese tööpäeva hommikul Tallinna Linnateatri lavaaugus juures. Foto: Peeter Langovits

Andrus Vaarik (51) ütleb, et tema ametisse sobivad inimesed, kes endaga ise hakkama ei saa. Ja peab ennastki seetõttu näitejaks päris sobivaks.

Mööngem, et eelnevad read räägivad teineteisele vastu. Kuidas see on võimalik: kuigi loonud erakordseid lava-, tele- ja filmirolle, elab see mees (põhimõtteliselt) üksi, on suutnud enesele (ja teistelegi) soetada mõnusa maakodu Virtsu lähistel Pivarootsis ning võitnud edukalt alkoholismi.

Igaüks sellega hakkama ei saa. Ja mis veel tähtis – enne sel nädalal teoks saanud naasmist oma esimese suurema tööandja Tallinna Linnateatri rüppe sai Vaarik edukalt hakkama seitsme vabakutselise-aastaga, millesse mahtusid mitmed tööd lavastajana. Lavastamine aga nõuab ju terve hulga inimestega hakkama saamist!

Ent suurimat naudingut kogeb Vaarik siiski praegu, mil ta oma ammuse iidoli, lavastaja Adolf Šapiro proovides – lavale tuleb Luigi Pirandello «Nii see on (kui teile nii näib)» – rolli õpib.

«Närv on kogu aeg sees,» tunnistab ta, «olen selles tükis vana, vinduv, võitlev tolerant. Värdjalik kooslus, eks ole, nonsenss!»

Vaariku elust võiks kindla peale menuka filmi vändata või põneva elulooraamatu kirjutada. Kindel, et see tõuseks hoobilt müügiedetabelite tippu. Selle sooviga on tema poole juba oma viis-kuus korda pöördutud, kuid mees on endale kindlaks jäänud. Kõik lihtsalt ei ole müügiks. Pealegi väidab Vaarik järjekindlalt, et tema mälul on komme olnut unustada.

Õnneks ei vasta see tõele.

Öeldakse, et samasse jõkke kaks korda ei astuta. Teie naasite ikkagi Tallinna Linnateatrisse?

Ei tea, jõgi pole ju sama. Aga mis veelgi olulisem – mina ei ole sama. Ma ei ole kunagi elus olnud suur plaanide tegija, ilmselt lihtsalt õpin ja juhtumisi arenen, hoolimata oma kõrgest east. Olen halb mäletaja ja kõikehõlmavat tagasivaatavat analüüsi teha ei oska.

Ma ise muutun, aga ma ei mäleta ennast... Mõneti astun, jah, samasse jõkke, sisenedes Lai tänav 23 uksest, et tööle minna, aga see, mis seal oli 27 aastat tagasi, võrdub unenäoga.

Lähen väga ootusärevalt, samamoodi nagu toona Merle Karusoo kutsel. Ta oli tollal minu jaoks kõige tähtsam inimene. Nüüd lähen Elmo Nüganeni kutsel, kes on praegu minu jaoks kõige tähtsam lavastaja.

Kuigi lahkusite teatrist 1992. aastal, just siis, kui Nüganen teatrisse tuli?

Jah, aga ma ei lahkunud Elmo pärast, läksin lihtsalt Mati Undiga draamateatrisse kaasa. Siis oli tema minu jaoks tähtsaim lavastaja.

Oscar Wilde on öelnud, et vanaduse puhul pole traagiline see, et sa vana oled, traagiline on see, et sa oled seesmiselt noor. Mina aga ei tunne, et olen seesmiselt noor, minu puhul on traagiline, et olen vana. Sest ma ei oska enam vaimustuda nii nagu 27 aastat tagasi.

Kui enne lavakat – ehk 30 aastat tagasi – draamateatrisse inspitsiendina tööle läksin, joobusin ainuüksi teatrimaja lõhnast nii, et ei tahtnud päevade kaupa süüa. Võisin lihtsalt seista ja seda maja nuusutada. Õnneks polnud rohkem vaja, ja see kestis väga kaua. Ja kui läksin linnateatrisse, kordus sama.

Kas lõhn on nüüd muutunud?

Viimased neli-viis aastat pole ma enam lõhnu  tundnud. Mu isa ei tundnud ka kümmekond aastat enne surma lõhnu. Aga nüüd – mul oli hambas kohutav põletik – pandi antibiootikumikuur peale ja kui olin kümme päeva tablette söönud, voolas mäda välja ja hakkasin taas lõhnu tundma.

Viimased viis-kuus päeva tunnen, ja täitsa huvitav on olla.

Lõhn on aga teine. Nõukogudeaegsed lõhnad olid loomingulisemad, siis haises suitsu ja Vana Tallinna, nüüd tehismaterjalide ja konditsioneeri järele.

See pole kuigi inspireeriv?

Küsimus on, kas mina olen uute lõhnade vääriline, mina, vindunud ja kopitanud teatripede. Aga Elmo teeb ikkagi sisuliselt klassikalist teatrit, mis mulle õudselt meeldib. Teeb sellist klassikalist teatrit, mis elab üle kõik moevoolud ja on samas moodne. Ta lähtub samadest väärtustest nagu Panso, Tšehhov, Shakespeare ja Tšaikovski.

Vana teatripedena pole mul ehk õigust seda öelda, aga tihtipeale üritame väga modernsed olla, olemata korralikult klassikalised. Rahvusteatri pisut kopitanud, aga kohutavalt elusat fenomeni meil Eestis ei ole.

Millise pilguga vaatate tagasi seitsmele n-ö vabaduse aastale?

Tore oli sõltumatu olla. Aga ma olen üsna halb ülemus, ka iseendale. Algul oli see vabaduse tunne täitsa pöörane, hea, et ma ellu jäin...

Istusite kuude kaupa niisama?

Jah, see oli ehmatav. Sest ega mingeid pakkumisi eriti ei olnud, jõudsin krediitkaardi korralikult tühjaks süüa ja miinusesse ajada.

Draamateatrist lahkumise põhjuseks oli tegelikult kinga saamine joomise pärast?

Jah. Ma olin täiesti ebaadekvaatne, ei suutnud end taas mingilt suvetuurilt tulnuna hooaja alguseks kokku korjata.

See oli keeruline aeg?

Noh, mis seal keerulist... Tavaline alkohooliku viimane või eelviimane staadium, kus lõviosa ajust tegeleb füsioloogiaga. Võitled pohmelliga, ja kui see on tapetud, siis üritad uut annust doseerida nii, et see järgmisel hommikul enam nii tappev ei oleks.

See krõks käib väga lihtsalt ja ootamatult. Ja ta on väga salakaval. Lõbusast tipsutajast, seltskonna hingest muutud inimeseks, kellega alkohol hakkab tegema, mida tahab. Lõpuks hakkab maks tootma metanooli, mürgistus läheb nii suureks.

Hommikud olid väga õudsed. Ja see peaparandamise komme on täiesti kuradist. Uni läheb varakult ära, värised ja higistad, ootad, millal pood lahti tehakse. Sada grammi viina läheb sisse, oksendad selle kõigepealt välja, aga midagi siiski organismi imendub, ja järgmine sada jääb juba sisse. Siis üks sada veel ja lähed tööle.

Saatjaiks hukkamõistvad pilgud?

Jah, aga ka kolleegide mure. Sõprade tugi on väga liigutav ja toetav, aga see pole konstruktiivne, kui nad ei võta sul kratist kinni ja ei vea ravile.

Pead endale ise tunnistama, et vajad abi. Olen noorematele kolleegidele juba aastaid rääkinud, et vaadake, vaadake mind! Jälgige mu fenomeni! See lõbus aeg võib lõppeda ootamatult ja väga halvasti. Samas olen sellest nii õnnelikult välja tulnud, toimin ja olen sotsiaalselt tähendusrikas, nii et väga ma ennast eeskujuks tuua kah ei tohi, võib tunduda, et võib ka karistamatult kõike teha.

Sõbrad kadusid ära?

Ei kadunud. Mõned joomasõbrad on kadunud nüüd, mil ma üldse ei joo.

Igatahes, alkoholiprobleem on tänaseks lahendatud?

Kui praegu viina võtaksin, oleksin kohe samas augus. Jätkaksin täpselt samasuguse rögana nagu lõpetasin. Poolteist aastat tagasi, kui 50 sain, ma isegi planeerisin ette. Teadsin, et olen poolteist nädalat vaba, ja jõin vaikselt üksinda. Ning tunni aja pärast olin sellest tüdinud, kuigi jätkasin veel viis päeva. Aga rõõmu ei olnud enam. Pohmell oli ikka samasugune.

Milline oli vabakutselise perioodi suurim kasutegur?

Irooniline küll, aga sattusin väga palju lavastama. Allakäinud näitleja hakkas lavastama...! Seda enam, et ma ei pea ennast lavastajaks suure L-iga. Pigem olen näitejuht, kes parema puudumisel võib lavastaja koha ära täita. Erakordselt kirkaid suveräänseid maailmu looma pole ma võimeline, samuti puudub mul edevus ja tahtmine.

Ning võimuiha?

Jah. Nagu ma pole endale hea ülemus, pole ma seda ka lavastajana. Peaksin olema monomaanilisem ja pühendatum, autoritaarsem ja motiveeritum. Ja isasem. Aga ka selliseid näitejuhte nagu mina on vaja, sest suur segment lavastajaid ei tea näitlejatööst midagi, nad ei oska näitlejat aidata.

Tegelikult meeldis mulle linnahallis muusikale teha. Poleks iial uskunud, et ma millegi sellisega hakkama saan. «Georg» oli eriti südamelähedane asi.

Kas võite kinnitada, et olete aja jooksul sallivamaks muutunud?

Olen alati üsna salliv olnud ja konflikte kartnud, tahtnud kõigiga sõber olla. Ja see on tihti kurjalt kätte maksnud, sest vahel peab valikuid tegema. Jah, nooruses võid olla radikaalne, olen olnud nii Karusoo kui ka Undi usku, veendunud, et nende meetodid on ainuõiged, aga see on vist kohanemise oskuse puudumine. Kui jääd ühte meetodisse, laadi kinni, siis tundub mõne teise lavastaja puhul, et on mis ta on, aga ta pole Unt...

Nüüd, kui olen saanud üle viiekümneseks, hakkab tolerants kergelt kaduma. Ma ei kuuluta oma sallimatust häälekalt, aga vanainimesed lähevad ikka pirtsakaks. Lollus hakkab ärritama.

Miks vananemise küsimus teile nii oluline on?

Ei tea, kõige õudsem on, et vaimustumise võime kaob ära. Uudishimu kaob ära... Ja pealt viiekümnestel algab ju kliimaksieelne periood, seksuaalne aktiivsus hakkab kaduma. Ja kui sa ei taha enam nii väga keppi saada, ei viitsi enam ka nii hästi mängida. (Naerab.) Tore, rahulik aeg, aga libiidoga on ikka jube palju asju seotud. Kui oled seksuaalse kõrgperioodi üle elanud, muutud paratamatult laisaks.

Tekivad uued sihid?

No mis uued sihid?! Õpid heegeldama ja kuduma? Mis uued huvid need ikka nii väga on? Teeskled Pavlovi reflekside najal huvi maailma vastu?

Äkki muundub seksuaalenergia millekski muuks?

Ei tea, kui see seksuaalne energia hakkab tagasi tõmbuma, teeb see laisaks. Laisaks! Ma olen paksuks läinud, aga löön sellele käega...

Vabakutselise aeg oli mõnus, jagasid aega, kuidas tahtsid, elasid maal, siis pakkisid asjad kokku, tegid töö ära ja said söönuks. Aga nüüd tundsin, et mul on vaja kohustusi! Et keegi võiks nüüd natuke hoolitseda mu karjääri eest. Sest mu enda edevus on kadunud, las nüüd teised kasutavad mind. Las see tulla mehaaniliselt, see sund vormis olla!

Kui linnateatri pakkumist poleks tulnud, mis teist oleks saanud?

Ma ei tea, aga majanduslikultki oli väga arukas praegu kasinale palgale minna. Ega ma ütle, et oleksin suvel «kosilasi» ukselt tagasi saatnud, ütlesin vaid ühe suveprojekti ära. Lavastasin laulupidu, vastutus oli äärmiselt suur ja sellega tegelemine vaimselt väga mahukas.

See on ju väga arvestatav töö!

(Eneseirooniliselt.) Nooh, see on, jah, nekroloogi töö küll, laulupeo üldjuht olla... Aga suve lõpul avastasin, et mul on raskusi arvete maksmisega. Oleme Egon Nuteriga mänginud Kivirähki Oravat ja Merd, mis on meile leiva lauale andnud, aga seda ei tellita enam eriti.

Vanasti anti ikka vorsti ja kartulisalatit kaasa, see Ivan Orav on mind elu jooksul väga hästi toitnud...

Mulle tuli Pivarootsis ootamatult poole aasta elektriarve ja selle maksmisega on mul praegu raskusi. Fortum Elekter oodaku veel natuke, ma kohe maksan ära!

Näitlejana võiksite ju muutunud oludes kehastuda Ilvesteks?

Jaa, neist võiks teha koomilise paari küll. Sellise Dario Fo laadis mehe koos abikaasaga, sihuke bufonaadlik paar keset trenažööre ja Kalevi komme... Ei, see oleks tõesti lahe, küll keegi teeb. Oja Peeter näiteks.

Saate praegu oma iidoli Adolf Šapiro käe all töötada.

Oi jumal, jaa! Kuidas ma 30 aastat tagasi draamateatris Šapiro «Kolme õe» proove vaatasin! Jah, ma olen proovides närvis ja erutatud, aga lapselikku õnnetunnet enam kätte ei saa.

Aga võib-olla on elu mind liialt hellitanud, ma olen elus väga õnnelik olnud. Inimesele on antud teatud hulk viina elu jooksul ära juua ja teatud hulk, emotsionaalne norm õnne tunda. Äkki olen ma oma rõõmud kätte saanud, sest olen väga hästi elanud?

Millest vaimustumist ikkagi otsida?

Pingutada tuleb. Meil olid kevadel «Meie, kangelased» etendused, olime teinud kuude viisi tõsiseid proove, aga ma jõudsin endale paaril korral pankroti välja kuulutada. Läksin närvi, mind valdas paanika ja abitusetunne. Kuid teadsin, et vanasti sain sellega hakkama, et olen programmeeritav, et mul on vahendid olemas, et mulle tuleb mu kogemus ja käsitööoskus appi. Kartsin, et need vahendid on atrofeerunud... Ja see rõõm, et lõpuks tõesti kõik otsad kokku jooksid, oli väga suur. Nii et rõõmu tundmiseks tuleb lihtsalt rohkem töötada. Ja ega kergelt tulnud rõõmud maksagi midagi.

Tunnete heameelt, et tütar Marta ei saanud lavakasse sisse?

Ei tunne, mul oli kahju. Mina ju tean teda isana. Tal on näitlejaks sobiv psüühika tüüp. Aga nüüd on juba kaks aastat möödas ja näen, et ta on tore ja edukas. Ning inimesena nii kihvt!

Kas tal olekski seda näitlejakutset vaja? Ma pole selles enam nii kindel.

Näitlejaks sobivad inimesed, kes on tavaelus ebapädevad, kel on vaja feiki, simulatsiooni olla keegi teine, särada ja elada täisväärtuslikult seda, mida nad elus ei julge ega suuda. Mõned pullivennad, kellest mõeldakse, et nad on lavale loodud, lahkuvad lavakast ise või visatakse teatrist välja, ja siis nad mõistavad, et neile pole simuleerimist vaja, päriselu on huvitavam.

Vaatan Martat – ta elab niigi täisvereliselt, kas lavakasse saamine teeks teda õnnelikumaks? Pühendunud näitlejad aga elavad päriselu laval dramaturgide loodud maailmas.

Millistes rollides teie end kõige paremini tundnud olete?

Kui ma olen elanud elusid, millesarnaseid olen imetlenud ja kartnud. Sigatsevaid demagooge, kes tegutsevad karistamatult, täis pöörast võimuiha, kes toituvad võimust, «harmoonilisi» alfaisaseid... Mulle isegi meeldis mängida seriaalis «V.E.R.I.» mafioosot, kes sai karistamatult kõike teha, elada nii kõik oma kurjad kired välja.

Kui ma poleks näitlejaks saanud, ma ei tea, mis minust oleks saanud. Oleksin olnud täiesti mõttetu mees ja ennast ammu surnuks joonud. Kui olin teismeline, elasime Männikul, seal oli popp kioskeid röövida ja natuke kedagi vägistada.

Võimalik, et oleksite pool elu kinni istunud?

Kurat teab. Olin sihuke pehme, oleks kamp kutsunud, ja kui oleks kedagi vägistatud, oleksin, mokk töllakil, kusagil ilmselt valvet pidanud, et keegi ei tule. Oleksin kartnud peksa saada või kartnud, et järgmisel korral mind mängu ei võeta. Oleks võinud nii minna küll.

Elate praegu üksi?

Kui olen Tallinnas, siis jah, täiesti ihuüksinda. Aga päriskodus maal on ka lapsed ning väga palju aega veedab seal Ülle Vaarik oma uue abikaasaga, kes hoolitseb majapidamise eest.

Oleme Üllega väga head sõbrad. Ambitsioonid on kadunud, jäänud vaid need inimesed, kes kunagi armusid. Kõik muu on läinud, kõik sekundaarne, mis vahepeal nii kohutavalt tähtis näis.

Võimuvõitlused ja omandiinstinktist lähtunud igasugused suhtepuntrad. Ja sallimatus. Teise enda sarnaseks muutmine. Kõik, mis käib abieluga kaasas. See kõik halb ja vähetähtis on kadunud ja nüüd olen – vähemasti mina – avastanud, et ta on ju suurepärane inimene, kellega ma kunagi lõin perekonna! Et ta on seesama inimene! Meil pole aastaid isegi olmetasandil konflikte olnud. Ja tal on ka suurepärane abikaasa.

Mis võiks teie elus — lisaks teatrisse minekule — korduda?

Tegelikult ma igatsen, et võiks veel kord armuda. Vaat see ka tõmbaks käima, see ka inspireeriks. Ja ma ei kaota lootust, olles ise muldvana.

Olen seda tunnet tundnud kaks korda elus. Kui olen totaalselt armunud olnud. Ma ei ütle, et elu on mõttetu asi, sest elu mõte ongi elu, aga armumise puhul saab elu erilise sära, konkreetse mõtestatuse. Mõistad, et selle nimel tasus sündida.

CV Andrus Vaarik

Sündinud 14. mail 1958 Tallinnas

Lõpetanud Tallinna 34. 8-klassilise kooli ja Tallinna 32. keskkooli

Lõpetanud 1982. aastal Eesti Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri näitlejana, X lend

Töötanud ETKVLi kaubabaasis laadijana, draamateatris inspitsiendina, noorsooteatri ja draamateatri näitlejana. Alates 1. oktoobrist 2009 Tallinna Linnateatri näitleja

Lisaks arvukatele teatrietendustele mänginud kümnetes filmides, telelavastustes ja -seriaalides

Olnud abielus Ülle Vaarikuga, täiskasvanud tütar Marta ja tütar Lenne-Liina naise esimesest abielust

Arvamus

Toomas Lõhmuste

klassivend

32. keskkooli teatriklassi aegu olin õnnelik, et võisin oma sõbraks pidada Puhhi. Pärast seda rolli oli Andrus vaieldamatult kooli populaarseim kuju... See mõnus Puhh on temas tänini alles, aga rõõmu on palju enamast. Legendaarne näitleja Sergei Jurski on kirjutanud terve raamatu pausihoidmise väest. Andruse väega pauside ajal «Meie, kangelastes» jõuad tunda, kuidas sipelgas mööda selgroogu kuklani jõuab. See on ülekantud tähenduses teekond teatriklassist meistrite klassi.

Maria Avdjuško

sõber

Kadestan kõiki teatreid, truppe, projekte, kellega Andrus praegu koostööd teeb, sest tõepoolest pole armsamat kolleegi kui Andrus. Tema kohalolek toob alati kaasa intelligentsuse, töölusti, ta ei pelga hullusi ette võtta, temas puudub pateetilis-dramaatiline suhe iseendasse ja teatritegemisse.

Andrusega on lõbus. Ja arvan, et ta on sündinud näitleja. Tema igasugused muud tegevused on olnud selleks, et ta tee näitlemise juurde uuesti üles