Anvelt: nalja saab, kui sõnad Peeter Ojal kuidagi suust välja ei tule

Andres Anvelti filmi "Punane elavhõbe" võtted Foto: Andres Putting

Eelmisel nädalal lõppesid Andres Anvelti krimiromaani «Punane elavhõbe» põhjal vändatava filmi võtted.

Filmi režissööriks on Venemaal filmidega «18–14» ja «Armastuse punane pärl» tuntust kogunud Andres Puustusmaa.

Elu24.ee uuris filmile oma raamatu põhjal stsenaariumi kirjutanud Andres Anveltilt, kes muuseas osales võtetel ka konsultandina, kuidas töö sujus ja millal äkilist šedöövrit kinolinal kaeda võib. 

Millal on võimalik filmi «Punane elavhõbe» kinolinal näha?

Filmi võib kinolinal näha järgmise aasta 1. märtsil, kuid vaadates senist filmi tootmise tempot ja ka režissöör Andres Puustusmaa suurt entusiasmi filmi loomisel, tundub mulle, et see minu ja paljude minu endiste ja tänaste kaasvõitlejate jaoks tähtis päev võib uksele koputada veelgi varem. See saab olema aga veelgi parem!

Millised tuntud ja tunnustatud Eesti näitlejad filmis kaasa löövad?

Filmis teeb kaasa Eesti kino ja lava nii noor kui tiba vanem paremik. Kõigepealt showmaestro Peeter Oja rollis, mida tema senised austajad talt küll oodata poleks osanud. Tõsine ja karm vanema põlvkonna politseikomissar, kelle kulmuliigutuse peale kas või surrakse.

Sõnu isegi eriti pole vaja. Kuigi paljud tahavad öelda, et Peeter mängib Pikarot, siis päris nii see ei ole. Selle kangelase – Ekskavaatori (filmis Buldooser) prototüüp on küll teatud mõttes Koit, kuid filmis on tegu ikkagi  üldistusega selle ajastu politsei vanemast põlvkonnast, mille kohta öeldi: Hull aeg vajab hulle inimesi!

Peale selle on filmis kaheks peategelaseks Juhan Ulfsak ja Märt Avandi -  kaks vastandit, kuid samas kaks paralleeli, üks kurikaelte-, teine politsei maailmast. Ei saa märkima jätta Mait Malmsteni suhteliselt harjumatut rolli koleda kurikaelana ja Kristjan Sarve suurepäraselt mängitud negatiivset kangelast.

Kaasa teevad veel  Inga Salurand, Taavi Teplenkov, Ilja Nartov, Lembit Ulfsak, Epp Eespäev, Kirill Käro, Egon Nuter ja palju  teisi häid tegijaid Eestist. Kindlasti on vaja aga märkida, et filmis on tõelisi kinohiiglasi Venemaalt nagu Alkesandr Baširov, Sergei Barkovski. Kes Vene kino vähegi tunneb, näeb ekraanil peale nende kahe veel noorema põlvkonna tegijaid.

Kohe algusest peale oli Puustusmaaga kokkulepe, et eestlastest kangelasi mängivad eesti näitlejaid ja venelasi vene näitlejaid. Film saab olema kahekeelne, mis, ma arvan, tekitab  veelgi enam selle ajaga vähegi kursis olevates vaatajates äratundmist ja nostalgiat. Mis aga kõige tähtsam teadmist, et see kõik oli ja usku, et seda kõike enam ei kordu!!!

Filmi teatud stseenid pidid olema nii võikad, et näed öösel lausa õudusunenägusid. Äkki avaldad saladuskatte all, millistest stseenidest jutt käib?

Üldiselt õudusunenägusid otseselt ei näe, küll aga rutiinset filmitööd. Kunagine politseitöö erines nähtust eriti selle tõttu, et jõudnud sündmuskohale, nägid sa tulemust, mitte aga protsessi. Kui kirjutasin raamatut, siis kujutasin ja fantaseerisin oma kujutelma selle protsessi, nüüd aga nägin seda sisuliselt oma silmaga. Kuigi läbi näitlejate, kuid peab rõhutama, läbi heade näitlejate. See pani mõtisklema küll.

Ma vihkan vägivalda elus, meie ümber; jälestan inimesi, kes elavad selle toel. Samas ei ole ma aga patsifist, kuna arvan, et vägivallaga saab võidelda seda teadustades, õpetades seda ära tundma ja vihkama. Arutluskäik, et keegi muutub vägivaldseks, kuna ta nägi seda kinos võib tõepõhja omada, kui ekraanil ei anta sellele hinnangut, kui seda ei näidata läbi kannatanute silmade, nende tunnete ja hirmude.

Kui läbi vägivalla näidatakse elu väärtust, siis on ta igati õigustatud. Katet kergitan, kuid saladuse sisu jäägu ekraanile. Filmis on mitu võigast, kuid mõttetut tapmist, ka vägistamine, mis meie kangelasi ei kaunista, vaid mõjutavad nii neid kui meid…

Filmivõtted said sul just läbi, oskad ehk kirjeldada, mis oli selle juures sinu jaoks kõige huvitavam. Või äkki meenub mõni naljakas vahejuhtum?

Filmivõtete protsess ei olnud mulle kahjuks või õnneks uus asi. Minu esimene töökoht elus oli Eesti Telefilmis telemängufilmi «Õnnelind flamingo» võttegrupis. Ka hiljem olen mitmele filmile õla alla pannud, olles konsultant. Minu jaoks on aga alati olnud kõige huvitavamaks režissööri andumustase ja kaadri nägemine.

Iga filmi puhul on see olnud erinev. Filmi võib teha tehniliselt, kuid ka kunstiliselt. Mõnele vaatajale ei olegi ehk vahet, peaasi, et «actioni adreka» kätte saab ja kohe unustab. Võidelda tuleb aga vaataja eest, kes filmi saalist välja kannab ja selle oma emotsionaalses mälus ladustab. Selline laoseis on režissööri hinnaklassi määratluseks ja selles filmis oli ta vähemalt minu jaoks kõrgeim.

Režissöör Andres Puustusmaa töö ja emotsioonide jälgimine oligi kõige huvitavam. Naljakaid vahejuhtumeid oli kogu aeg. Kindlasti tahaks endale kunagi saada sellist «trash-kaadrite kogumikku». Nalja saab kui sõnad näitlejal (eriti Ojal) kuidagi suust välja ei tule või kui keegi midagi väga valesti teeb – tahtmatult. Või kui näiteks režissöör juba filmitud materjali üle vaadates «mootor» ja «stopp» karjub.
 
Kas mõtetes mõlgub ka mõne uue filmi käsikiri või raamatu idee?

Miks mõttes mõlgub, ikka lausa käsi kribab juba. Mõlemad, nii stsenaarium kui ka raamat, küll teineteisest sõltumatult on töös ja kui aega oleks, siis teeks ehk rohkemgi. Kuid ärgem unustagem – see on ikkagi hobi, millest ikkagi meie kaunil, kuid toitva loomingu jaoks kahetsusväärselt väikse rahvaarvuga kodumaal päris ära ei ela.

Vaata kaadreid filmist ja filmi tegemisest!