/nginx/o/2009/09/27/241390t1h1fba.jpg)
Pühapäevaõhtune Kanal 2 saade «Foobia» aitas Tanelit, Allarit ja Kristjanit, kellel on tõsine kõrgusekartus ehk akrofoobia.
«Foobia» pistis rinda kõrgusekartusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõrgusekartjad ei naudi kauneid vaateid katustelt, vaateplatvormidelt ega kirikutornidest - nende jaoks on selline ilu kättesaamatu. Nii Allari kui Taneli kõrgusekartus sai alguse lapsepõlves.
Esimeseks ülesandeks oli sõita Viru keskuse hirmuäratava eskalaatoriga käed lahti. Tanel hindas hirmu kümne palli skaalal viie peale, kuid Allar kartis südameseiskumist. Kristjanil läksid poole pealt jalad nõrgaks ning Allaril hakkas kõrgemale jõudes süda järjest rohkem kloppima, kuid ellu jäid mõlemad.
Teine ülesanne oli 16. korruse rõdult alla vaadata ja kokku lugeda parklas seisvad autod. Kõige raskem oli Tanelil: «See oli ikka väga-väga hull!» Kristjan tõdes, et tabureti peale ronimine on tema jaoks hirmsam kui 16. korruse rõdult alla vaatamine.
Koduseks ülesandeks oli iseseisvalt eskalaatoriga sõita, millega kõik hakkama said.
Kolmas ühine ülesanne tähendas laululava torni ronimist. Tanel ei julgenud alguses üleval jalgadelegi tõusta, kuid väikese harjumise järel võttis julguse kokku ja kõndis värisedes piirdeni. «Vaikselt sain hakama ja olen eriti rahul, et sain kõikidest külgedest alla vaadata,» ütles Allar, kelle edusammud olid nähtavad.
Viimaseks ülesandeks oli läbida Nõmme seikluspargi takistusrada. «Ma sain redelist üles vähemalt, mul on selle üle hea meel,» ütles Kristjan. Allar rääkis, et mida aeg edasi, seda vähem häiris teda kõrgus ja sai keskenduda harjutustele.
«Minu eesmärk on tulevikus olla Kristjanist parem,» naeris Allar. Tanel teatas, et tema eesmärk on langevarjuhüpe.