Uued plaadid

Porcupine Tree The Incident (Roadrunner) Foto: Pm

Nelly jälle kodus!

Nelly Furtado on ju tegelikult ladina verd naisterahvas! Sestap ka see hispaaniakeelne album, ehkki ta on tegelikult portugallanna! Kuhu oligi edasi minna pärast koostööd Timbalandiga, millest sündis kuus esikohahitti, neist viis Nelly eelmiselt, kolme aasta taguselt üliedukalt kolmandalt albumilt «Loose», mis on pop-rnb üks absoluutseid tippe näiteks Kelise «Kaleidoscope’i» või TLC «CrazySexyCool’i» kõrval. Ikka koju ja juurte juurde. Kaasas latiinostaarid Alejand­ro Fernandez, Alex Cuba jt. Ma usun, et miljonitele «Loose’i» fännidele on see pettumus, aga ladina turg on samuti lai. Seaded on lihtsad ja peamiselt naturaalsed, Nelly on hingega asja juures, lati alt läbi ei jookse, aga järgmine kord ootaks jälle kõrgtehnoloogilist sähvimist.

Valner Valme

Nelly Furtado
Mi Plan (Universal)

Hinne 3

---------------------

Sõna ja heli mõju

Jüri Reinvere on kosmopoliit, kes on paarkümmend aastat õppinud ja elanud «mujal»: Varssavis, Helsingis, praegu Berliinis. Samuti on ta omamoodi renessansiinimene, kes väljendab end lisaks muusikale sõnas. Plaadi kesksemaid kompositsioone ongi sõnaline – kujundi- ja tähendusetihe ning «meloodilise» sõnakasutusega «In A Line Of Gates», mille loeb britt Peter Yearsley. Sõnad on tähtsal kohal ka atmosfääririkkas teoses «T.I.M.E.». Samuti räägib «loo» ängistav elektrooniline «Livonian Lament», mille keskmes on Julgi Stalte esitatud liivi itk. Plaat lõpeb 16-aastaselt kirjutatud klaveripalaga «Urvaste õhtud», algab aga albumi pikima teosega, milleks on Topeltkvartett soleeriva klaveriga. Viimane illustreerib vast kõige paremini Reinvere helikeelt, mis näib keskenduvat ilu ja tasakaalu otsimisele, näidates selle haprust ja väärtust ka teravamate kõlade ja modernsema muusika painete valguses.

Joosep Sang

Jüri Reinvere
a second... a century (re:pi:n media)

Hinne 4

----------------------------

Sümfoonia neljale esitajale

Kaasaegse progeroki lipulaevaks kujunenud kollektiivi kümnes stuudioplaat avaldab muljet juba mastaabiga. Topeltalbumi esimene ketas sisaldab sürrealistliku kõla ning range kompositsiooniga 55-minutist oopust «The Incident», mis sisult meenutab «Spoon Riveri koolnuid» (või «Harala elulugusid», kui tuua näide koduselt kamaralt). Tumedad ja vägivaldsed teemad, mis suurvormi inspireerivad, kaevuvad meedianarkomaaniast toituva massiteadvuse sügavustesse. Leitmotiivina korduv agressiivne rütmifiguur mõjub beethovenliku saatuse koputusena, teos lummab wagnerlikult võimsa meloodiajoonise ning metalse elektroonilise helimassiiviga. Teisel plaadil pulbitsev neljast loost koosnev põimik – «Flicker», «Bonnie The Cat», «Black Dahlia» ning «Remember Me Lover» – sulatab progekaanonisse krautrock’i ja folkmuusika elemente. Porcupine Tree liider, kitarrist ja laulja Steven Wilson tõestab end taas kord küpse, originaalse ning terava draamatikuvaistuga heliloojana, kellesarnast annab otsida. Vägev album võimete tipul seisvalt ansamblilt.

Mart Juur

Porcupine Tree
The Incident (Roadrunner)

Hinne 5

-----------------------------

Ragga-ralli jätkub

Jamaica ragga-tuus Sean Paul võitis oma teise albumiga «Dutty Rock» (2002) kõik auhinnad, mis selles laadis väljaspool Jamaicat võimalik, kaasa arvatud parima reggae-albumi Grammy. Sealtpeale on edu jätkunud, tundub aga, et teda tüütas ära party-boy kergeltvõetavus ja uuele albumile on ta teinud sünge tekstiga lugusid noorte vägivallast Jamaical. Vahet pole, millest laulab, see on puhas peomuusika. On mitmeid suurepäraseid lugusid («Lace It», «Evening Ride»), samas kui need 20 pala järjest läbi kuulata, oled liigagi läbi raputatud ja monotoonseks läheb kah. Põhiprodutsent Stephen «Di Genius» McGregor rammib biite meisterlikult, aga kindla käekirjaga, mehed on teinud plaadi kallal mitu aastat tõsist tööd, ent «Dutty Rock» oli helgem, lõbusam ja vaheldusrikkam: jamaicalane võiks ju asja iry’malt võtta, Sean Paulist on saanud aga tõsine karjerist-rügaja.

Valner Valme

Sean Paul
Imperial Blaze
(VP)

Hinne 3

----------------------

Lastemetal progevõtmes

USAst Massachusetsi osariigist pärit meloodilise metalcore-bändi viies ja seni kommertslikult edukaim plaat. Ühendab Killswitch Engage siis oma loomingus proge­metal’it, thrash’i ja küllaltki ebameeldivaid laiekraani emovokaale. Kui neid emovokaale ei oleks, kui selle asemel oleksid mingid Mastodoni laadis peenemad lahendused, siis poleks bändil väga vigagi. Kui võrdlusmomenti otsida ja tegelikult väga kaugelt ei peagi otsima, siis võib Mastodoni ja Dillinger Escape Plani ära mainida küll. Kuid jah, erinevalt Killswitchist on nemad real thing. Killswitch aga sihib ilmselt rohkem teismeliste turgu ja arvestades, et kõnealune plaat ilmumisnädalal USA Billboardi tabelis 7. kohale jõudis, saavad nad sellega täitsa hästi hakkama. Trummar Justin Foley tegevusega võib ehk kõige rohkem rahule jääda. Rütmigrupp jääb kõrva. Lõpetab plaadi ­live-kaver legendaarsest naljaloost, Dio «Holy Diverist». Miks mitte.

Janar Ala

Killswitch Engage
Killswitch Engage (Roadrunner)

Hinne 3

------------------------------

Seitse kaabudega sakslast

Päris pentsik näikse tarvitada ühe kroonilise kantrijandiansambli, nagu berliinlaste The Bosshoss seda ravimatult on, kõigest kolmanda plaaditäie puhul nõnda haiget väljendit kui «paradigma nihe», aga... Ses kitsukeses stiili- ja naljamaailmas, kus Boss­hoss seni häirimatu professionaalsuse ja saksa täpsusega tuimalt toimetanud, mõjub «Do Or Die» lausa keskmise mikrosuurusega minimurranguna – kui vingemat sorti suurenduskõrvaga kuulata. Õnneksvõetud laenulugusid, mille arvel varem hoolega koomuskit tehti, pole sel plaadil peaaegu ollagi. Päälik Hoss Poweri värsked omapalad aga jätavad huumori üldse unarule. Hossil on mokk pikk ja meel imelikult viril. Ei tea, millest? On keegi Hossil saluunikakluses naljahamba välja löönud? Või on lihtsalt täpe ja pupu tuln’d ja kantrijandisante üldises korras valusasti kannist hammustan’d? 

Tiit Kusnets

The Bosshoss
Do Or Die ­
(Universal)

Hinne 2

------------------------

Madchesteri skene kullafond

Vähe oli 1980ndate lõpul, 1990ndate alul Euraasias geograafiliselt olulisemaid muusikatsentrumeid kui Manchester. Seal kosus traadikeskne indie-põld ja hakkas vilja kandma elektrooniline klubikultuur. Happy Mondays, Inspiral Carpets, The Charlatans, aga ka 808 State ning muidugi The Stone Roses olid sealsed kõvemad nimed. Stone Roses lajatas täpselt 20 aastat tagasi letile omanimelise debüütalbumi ja tegi sellega puhta töö nii müüginumbreid kui kõikvõimalikke auhindu arvestades. Nende ilmselgelt 60ndate kitarripopist inspireeritud õrnalt psühhedeelselt päikeselise mekiga tantsuline kitarrimuusika on täna kuulates vaatamata mõningale vanamoodsusele ajahambale hästi vastu pidanud. Ilma mingite kahtluste või kõhklusteta absoluutne rokiklassika. Huvitaval kombel töötab täna selle napi diskograafiaga pundi kontseptsioon sama hästi kui kaks dekaadi tagasi või – mine sa tea – ehk isegi paremini. Ja neid, keda Stone Roses on mõjutanud, ei jõua ilma pealgi keegi üles lugeda.

Margus Haav

The Stone
Roses
The Stone Roses – 20th Anniversary Special Edition (Silvertone)

Hinne 5

-------------------------

Lääne-Soome külast Helsingi staadionile

Soome poprokkbänd, mis vaatamata rootsikeelsele nimele laulab inglise keeles. Neliku juured on Lääne-Soomes Rödsö külas, kuhu 1990ndatel ehitati vanuritele ridaelamukompleks Rödsögården, mis olnud nii nukker, et asukad ei soovinud seal elada. Eluruume hakati rentima töötutele, õppuritele ja muusikutele. Selles asumis sündiski samanimeline bänd. Provintsist Helsingi Hartwall Arenale Simply Redi soojendama pääsemiseks kulus ansamblil kümme aastat. Debüütalbumil proovib Rödsögården U2 ja Coldplay kombel maailma emmata, laenates iidolitelt nende kõla ja poosid. Loodetavasti panustab bänd tulevikus oma ideedele, muidu on oht jääda eluaegseks soojendusbändiks.

Lauri Leis

Rödsögården
Rödsögården
(Warner

)

Hinne 3

----------------------

Múmi indilikum pale

Islandi inditroonika pioneeride Múm unikaalne saund on sulam elektroonilistest

glitch-krõbinatest, õhkõrnast vokaalist ning erinevatest traditsioonilistest ja vähemtraditsioonilistest pillidest. Nende debüütalbum «Yesterday Was Dramatic, Today Is OK» (2000) kõlab tänapäevalgi päris värskelt. Uuel albumil keskendub Múm vähem techno’le ja rõhub kammerlikele seadetele ja popmeloodiatele. Tulemuseks orkestraalne indie-pop-album, kus esineb elemente nii Mice Parade’i tüüpi postrokist kui Efterklangi sümfoonilisest kammer-indist. Instrumentatsioon on laitmatu ja algul on mitu hääd lugu. Midagi jääb siiski puudu, arvestatav osa plaadist ei kõla eriti inspireeritult. Soovitav on kuulata bändi varasemat loomingut.

Erkki Hõbe

Múm
Sing Along To Songs You Don’t Know
(Morr)

Hinne 3