/nginx/o/2013/07/05/1875372t1hc53d.jpg)
/nginx/o/2009/09/25/240795t1h5993.jpg)
Muse
The Resistance
(Warner)
Hinne 4
Nädala plaat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umbes nagu uus Queen
Ei tea, kui palju on Matt Bellamyl ja kompaniil huumorimeelt ja eelkõige eneseirooniat, aga Muse’i muusika kõlab juba pikemat aega naeruväärsuse piiril.
Nüüd on küsimus selles, kas peaks selle piiri ületama ja muutuma ülevõlli-pomprokiks (mingil määral Muse seda on niikuinii, algusest peale) või püüdma siiski kahel toolil edasi istuda ja jääma vaatamata heli- ja kontsepti- ja show-mastaapidele intelligentseks art-rock’iks.
Ma ei näe mingit muret kahel toolil korraga istumises, kui asi puudutab muusikat. Mõned asjad teevad Muse’i puhul ettevaatlikuks siiski ka vanad Muse’i-kuulajad. Uue Muse’i esimest korda läbi kuulanuna tundus, et nüüd on sel ilutulestikul siis lõpp käes. Proge, glämm, süntpopp ja juustehevi – muidugi. Kuulajad ehk ei oodanudki siit wonky’t, funky’t ega dark ambient’i. Või dubstep’i taktimõõte.
Staadionirokil on siiski teised mõõtkavad, ja plaadile tuleb staadioniroki puhul joonistada selgete värvidega. Aga tundus, et Muse teeb oma viiendal albumil sama, mis eelmisel, läbimurdeplaadil «Black Holes And Revelations». Ehk siis: hi-fi produktsioon, meeldejäävad popmeloodiad, tantsuline poprock. Eelkõige aga lööklaulud.
Lööklaule saab teha küll valemi järgi, aga neid ei pea tegema sama valemi järgi, mis eelmisel plaadil, eriti art-rock’i bändi puhul. Õnneks see on plaat, mis kuulamiskordadega kasvab, kust on leida nüansse ja kus mõned näilised banaalsused leiavad põhjendused, eelkõige pean silmas pretensioonikat suurteost kolmes osas «Exogenesis: Symphony Part 1–3», mis täidab plaadi lõpuosa.
Kui visata kõrvale segavad faktorid (pomp, Queen, Radiohead, liiga popp) ja püüda kuulata puhta lehena (ehkki see on võimatu), siis selgub, et see vastuolu, kahel toolil istumine teebki Muse’i aastal 2009 huvitavaks. Kõrged kunstilised ambitsioonid, pingutatud tõsiseltvõetavus kontra kõigile meeldida püüdev paksu saundiga staadionibänd. Kunstis ongi vaja vastuolusid. Muusikas täpsemalt peaks püüdma üle oma varju hüpata ja mitte kartma naeru, kui see ebaõnnestub. Selles mõttes on Muse julge bänd, sest eks mõni asi siin plaadil ebaõnnestub ka. Näiteks saamatu «United States Of Eurasia (+ Collateral Damage)» – pealkirjast juba võime aimata. See on siiski kõigest popmuusika.
Jaa, popmuusika, selles ongi asi, et võtta mingi suur tükk ette ajastul, kus su muusikat näpitakse heal juhul ühe loo kaupa internetist enamasti sittade arvutikõllide kaudu ja unustatakse viie sekundi pärast, on nii anti-zeitgeist, et teisest otsast juba ultramoodne. Selles mõttes on ägedad bändid nagu Muse, Mew, The Soundtrack Of Our Lives või Pedigree, kes viitsivad veel mööbeldada, viitsivad nikerdada suurejoonelisi albumeid.