/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2009/09/23/239944t1h2070.jpg)
Režissöör Jaan Kolbergil on käsil elulooline dokumentaalfilm, mis räägib EELK peapiiskopi Andres Põdra eneseleidmisest.
Peapiiskop, kes oli hipi ja tuletõrjuja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmi süžee algab 1960. aastatest ning jõuab välja tänapäeva. Loo tööpealkiri on «Pöördepunktid teel» ning see räägib inimese eneseleidmisest ja vaimsetest otsingutest.
Loo peategelane on otsinud oma teed algul loodusteadustest, olnud pikajuukseline teksades hipi, tegelenud tuletõrjumise, luuletamise ja paljude muude asjadega ning jõudnud lõpuks teoloogiani välja.
Hipipastorist peapiiskopiks
Film vaatleb peategelase elu läbi nelja koguduse. Põder on teeninud Räpinas, Viru-Nigulas, Pärnus ja Suure-Jaanis. Samuti puudutatakse tema pereelu ja sõprussuhteid, aga ka läbielatud kannatusi. Režissöör ja stsenarist Jaan Kolberg ise kohtus tolleaegse hipipastoriga enam kui 30 aastat tagasi. Tollal olid Põdral pikad juuksed ja ta kandis teksasid. Kolberg pidi oma sõnul pikali kukkuma, kui esimest korda sellist preestrit nägi.
«Suure-Jaani oli see aeg, kus hakkasin kristluse suunas liikuma ning siin suhtlesin ma Andres Põdraga rohkem kui eelnevalt,» rääkis Kolberg. «Suure-Jaaniga seotud mälestused on seetõttu hingelised ja tähtsad.»
Kolberg lisas, et Põdra praegusel peapiiskopi staatusel ei ole filmi seisukohast olulist rolli.
«See on ametipost, kõrge küll, aga kui me üritame aru saada elu olemusest ja mõttest, siis pole ametil mingit tähtsust,» rääkis Kolberg. «Muud asjad on tähtsamad.»
Einlo lisas, et film püstitabki küsimuse, millised ja kas üldse on olemas väärtused, mis viivad täisväärtusliku eluni.
«Seda me ju ei tea, kuidas keegi mingi teeotsa leiab,» arutles Kolberg. «On see siis määratud nii minema või loeb ka inimese tahe midagi.»
Suure-Jaani tuli filmi peategelane kirikuõpetajaks 1979. aastal ja tema elu muutus seal võimude vastuseisu tõttu peagi keeruliseks. Vaatamata Nõukogude võimu survele tegutses kirikuõpetaja aktiivselt edasi.
Suure-Jaanis lükkas Põder käima kirikumuusika päevad. See oli asjaosaliste kirjeldust mööda nagu väike laulupidu, kuhu kogunes kokku hulganisti erinevaid inimesi, keda ühendas ja sidus teatav sarnane vaimsus.
«Kokku tuli palju huvitavat rahvast,» meenutas Kolberg. «Muusika oli väga hea, esinejaid oli isegi Moskvast. Täna tuleb mõista aga seda, et 1980. alguses olid rängad aastad, venestamine hakkas jõudma oma kulminatsiooni.»
Elu on ime
Kolberg lisas, et aeg oli siis igas mõttes rusuv ning ainus, kust helgemaid toone paistis, oligi kirik. Sealt said tuge ka mitmed inimesed, kes praegu peavad end võitlevateks ateistideks.
«Kõik on suhteline, ja see, kui praegu on hästi, on üks suur õnnistus ja ime,» mõtiskles Kolberg. «Selles mõttes tulevad möödunud ajad meelde, meeled avanevad. Elamine on üks suur jumala ime.»
Ligi tunnipikkune film, mille kaasprodutsent on Agnes Böning, valmib koostöös St. Michaels Mediaga, esilinastust plaanitakse novembri lõpus Andres Põdra 60 aasta juubeliks.