Kes toob vaataja kinno – Tõnu, riigireetur või...?

Aasta oodatuim esilinastus – «Püha Tõnu kiusamine». Prantsusmaalt värvatud Denis Lavant aktsioonis. Foto: Vahur Puik

Kas «Püha Tõnu kiusamine» ja «Pangarööv» suudavad tänavuse kodumaise filmi nukra vaatajate arvu oluliselt ülespoole kergitada? Või osutub mustaks hobuseks – selleks, kes kastanid tulest välja toob – hoopis «Riigireetur»?

Mõtteainet peaks järjekordsete eesti filmi esilinastuste eel jaguma. Mullu kogus eesti film kinolevis ligemale 120 000 vaatajat (loe: külastust), turuosaks tegi see 7,3 protsenti. Esikümnesse mahtusid nii «Detsembrikuumus» (50 369 vaatajat) kui ka «Mina olin siin» (46 561 vaatajat). Võinuks paremini minna, aga hea, et niigi läks!

Tänavuste mängufilmidega on kurvem lugu. «Vasha» ja «Buratino» on kahe peale kokku köitnud vähem kui 8000 vaatajat – isegi Sulev Keeduse puhas kunst kogus aastaid tagasi rohkem! Seitsmepenikoormasaabastega on selles kontekstis edenenud hoopis dokumentalistika – «Disko ja tuumasõda» ründab juba 4000 vaataja piiri ja plaanib peagi alustada uut leviringi.

Põhjusi, miks on läinud just nii, võib olla mitu – afiššidel seisnud võõramaised nimed, turundusvead, mitte just kõige parem kriitika... mis iganes. Kes mäletab – analoogiline saatus tabas 2006. aastal ka filmi «Kõrini», samasuguse ähmasevõitu identiteediga linateost.  

Milliseid kodumaiseid esilinastusi pakub üldse sügistalv, väikese ettevaatega kevadesse?

Soome panka röövima!

Esimesena jõuab 10. oktoobril uue Solarise keskuse Cinamoni kinokompleksi avafilmina ekraanile «Püha Tõnu kiusamine» – ilmselt aasta oodatuim esilinastus!

Ootused on kõrged – oli ju «Sügisball» suur õnnestumine, sh vaatajamenu mõttes (37 859), pealegi pärjati Veiko Õunpuu «Püha Tõnu» stsenaariumi eest Cannes’i festivalil «Euroopa talendi» nimelise auhinnaga. Teisalt, tänavuse Veneetsia festivali – tuletagem meelde, «Sügisball» võitis seal tunamullu kõrvalvõistlusprogrammi «Horisondid» – valikusõelast jäi film välja. Kui tõsiselt tuleks seda signaali võtta?

23. oktoobrist jõuab ekraanidele, sh kahte Tallinna kobarkinno korraga, põnevusdraama «Pangarööv» – Andrus Tuisu täispikk režiidebüüt Mihkel Ulmani stsenaariumi järgi. See on road movie, milles isaautoriteedi järele janunev tagakiusatud koolipoiss Henri Kuus seltsib vanglast vabaneva eluaegse päti Hannes Kaljujärvega, kes soovib elus uut lehekülge pöörata.

Mida oodata? Kui teaks, ütleks!

Tõsi, «Pangaröövi» on juba üles noppinud festivalid – filmi rahvusvaheline esilinastus oli mõni aeg tagasi Montrealis –, küll mitte võistlema. Neil, kes ei malda Eesti esilinastust ära oodata, tasub aga sõita Helsingisse, «Armastuse ja anarhia» festivalile, mille programmis «Pangarööv» just neil päevil jookseb.  

Detsembris peaks esilinastuma ka üks nn sõltumatu mängufilm – linateose «Mis iganes, Aleksander!» autori Maiju Ingmani «Päeva lõpus». Kellele meenub sama pealkirjaga Rakvere teatri näitemäng, kirjanikuks Urmas Lennuk, seostab õigesti – tegu on selle alusel valmiva filmiga, looga Eesti külaelust ja selle hääbumisest, osades Rakvere teatri näitlejad.

Populaarsete näitemängude põhjal on varemgi  filme tehtud, «Ristumine peateega» näiteks,  või ka «Meeletu». 

Esialgu jõuab «Päeva lõpus» ekraanile Rakvere teatrikinos, mis edasi saab, näitavat vaatajate reaktsioon!

Alpinisti tagasitulek

Päris uute mängufilmide kõrval jõuab novembris ekraanile ka üks uus vana linateos, eesti filmi kullafondi kuuluv «Hukkunud Alpinisti hotell», seda restaureeritult. Kas Mooseste, Olafi ja Luarviku kohtumine Hinckuse, Glebsky ja Hukkunud Alpinistiga osutub sama põnevaks nagu 1979. aastal, kui Grigori Kromanovi film esilinastus – või on aeg oma töö teinud?

Igatahes on «Hukkunud Alpinisti hotell» suure ekraani film – rohkemgi kui mõni teine! Ja Eesti parim filmimuusika (Sven Grünbergi sulest, mõistagi) on selles ka!

Tuleva aasta esimesse poolde jäävad juba Andres Puustusmaa «Punane elavhõbe» ja Marko Raadi «Lumekuninganna». Esimesest, Andres Anvelti raamatu järgi vändatavast, 1990ndate alguse Eesti kriminaalsest maailmast pajatavast filmist on juba piisavalt räägitud – võtted alles lõppesid –, tegu võiks olla potentsiaalse publikumagnetiga à la «Mina olin siin».

Teine, «Lumekuninganna» on romantiline draama, milles teismeline Jasper kohtab endast vanemat naist. Naine kutsub poisi endaga kaasa pooleliolevasse jääst villasse, kus ta elab. Naisel on vähk, poiss ei tea seda. Naine usub, et vähirakkude vohamist on võimalik keha jahutades peatada. Poisi siiras kiindumus sütitab naises viimase elulootuse. Ja poisis suure armastuse, mis ei kohku tagasi millegi ees. Nii ütleb sünopsis – tuleb tunnistada, kaunikesti intrigeeriv.

Mängivad Helena Merzin-Tamm ja lavakunstikooli tudeng Artur Tedremägi. Et autor – ka stsenaristina – on Marko Raat, kelle täispika filmi potentsiaal on veel lõpuni avamata, on kõik võimalik!

Riigireeturi jälil

Dokumentalistikast jõuab 5. novembril kinolevisse «Riigireetur» – operatiivne ajakirjanduslik dokumentaalfilm, žanr, mida Eestis just kuigi palju viljeldud ei ole. Herman Simmi juhtumi võtavad režissöör Erle Veber ning autorid Mihkel Kärmas ja Rasmus Kagge kokku pooleteisesse tundi. Põnev materjal, mis heidab loole uut valgust, lubavad tegijad ise!

Kuidas õnnestub see täispikaks filmiks köita ja kas «Pealtnägija» vaatajad leiavad selle kirevast kinokavast ka üles, selgub õige pea.

Suurde kinolevisse peaks jõudma, seda järgmise aasta alul, ka teine dokumentaalfilm, kauaoodatud «Cubaton» – rohkelt muusikat täis linalugu ühest reggaetón-muusika pioneerist, Kuuba arstist lauljast El Medicost, kelle geniaalse hääle avastab üks Rootsi muusikaprodutsent, üritades seda turustada üle terve maailma. Dilemmasid, millega El Medicol tuleb kokku puutuda, on mitu, sh see, et Kuuba seaduste järgi ei tohi inimesel olla kaht elukutset.

Filmi idee autor on Margus Õunapuu, Eesti on teose kaastootja. Peatootja on Rootsi.

Lühemast, nn väikese ekraani dokumentalistikast on oodata kolme «Mälu» projekti filmi: «Palusalu» (rež Kristiina Davidjants) – legendaarsest maadlejast; «1939» (rež Liina Triškina) – Eesti jaoks saatuslikust aastast; «September» (rež Ilmar Raag) – neljast päevast 1944. aastal, kui Tallinn oli okupatsioonivaba.

Tulekul on Erkki-Sven Tüüri («7 motiivi», rež Marianne Kõrver) ja Evald Okase (rež Tõnu Virve) portreefilmid. Imbi Paju toob välja «Soome lahe õed» – Soome ja Eesti naiskodukaitse ajaloost. Vahur Laiapea on süvenenud siinsete mustlaste ja Jaan Tootsen Uue Maailma Seltsi telgitagusesse maailma. Jne. Jne. Peale selle jõuavad ekraanile järjekordsed «Eesti lood», mis, nagu ütleb Eesti Filmi Sihtasutuse filmiekspert Raimo Jõerand, olevat tugevamad ja filmilikumad kui varasemad.

Animatsiooni sügistalvistest esilinastustest on ilmselt oodatuim Olga ja Priit Pärna «Tuukrid vihmas» – 19 minutit, kaks ebatavalist paari ja kaks kummalist armastuslugu, mis kulgevad paralleelselt, kuid mööda erinevaid radu, tegevuskohaks Tallinn.

Aga tuliuut filmi on lõpetamas ka teine legend – Mati Kütt. Ja seekord suisa pooletunnist. Kas on võimalik Kuul ära käia ühe hingetõmbega? On küll, kui on olemas lennutahe ja vastav väljaõpe. Nii juhtubki postiljon Rainiga «Taevalaulus». Ära ei maksa unustada ka Kaspar Jancise «Krokodilli» – nimeka Annecy festivali tänavusse võistlusprogrammi valitud teost!

Üks küsimus

Kuidas mõjutab masu kodumaist filmitegu?

Marge Liiske
EFSA
tegevjuht

Riigi eraldis EFSA-le on praegu 58,1 miljonit krooni ning aasta lõpuni see loodetavasti ei muutu (2008 oli eraldis 6,3 miljoni ehk ühe täispika mängufilmi toetuse võrra suurem). Arvestades, et järgmisel aastal tõmmatakse riigieelarvet veelgi enam koomale, võime oletada umbes 12–15-protsendilist vähenemist.

Aga ei tasu unustada, et see on puhas spekulatsioon, tegelikult ei tahaks ma sellest rääkidagi, enne kui meil selgus käes! Ja isegi kui saame mingid numbrid, jääb alati võimalus, et ka neid kärbitakse esimese, teise või kolmanda lisaeelarve tegemise käigus.

Sellise eelarvega opereeris EFSA 2006. aastal – selline perspektiiv ongi. Kas aasta alguseks on meil laual rohkem vähese eelarvega või vähem suurema eelarvega projekte, sõltub tegijaist, nende ideedest ja koostööpartneritest. Nii et muutujaid on palju.