/nginx/o/2009/09/22/239526t1he337.jpg)
«Pealtnägija» mehisele meeskonnale lisab vürtsi pealtnäha malbe olemisega Kadi Jaanisoo, kes ei löö risti ette millegi ees ja kui vaja, teeb kolleegidele isegi korvpallis pähe.
Kes on «Pealtnägija» õrnem pool Kadi Jaanisoo?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtume 26-aastase Jaanisooga Tallinnas Politseipargis. «Purskkaevudega ei seo mind miski,» nullib neiu mõtte pildistada teda värviliste veejugade taustal. Selle asemel haarab ta ohjad enda kätte, tõttab veidi eemal puudelt langenud lehti riisuva umbkeelse mehe juurde ja küsib, kas ta laenaks oma reha.
Ülikoolis kultuuriajalugu õppinud ja pool aastat TV 3 uudistes reporterina töötanud Jaanisoo sattus «Pealtnägijasse» umbes kaks aastat tagasi – siis, kui Vahur Kersna lahkus ja kokku pandi uus meeskond.
Seda, miks ja kuidas just tema välja valiti, ei mõista Jaanisoo tänaseni. «Ilmselt ei saanud tegijamad konkursile minna,» muigab ta.
Kui saate produtsent Piret Priisaar Jaanisoole esimest korda helistas, ütles neiu, et ei saa sellist kohta vastu võtta. «Olen pool aastat mingisuguseid uudislugusid teinud ja nüüd lähen Eesti parimasse telesaatesse tööle – ei, ma lihtsalt ei saa sellega hakkama,» meenutab ta.
Järgmisel päeval aga mõtles ümber. «Küsisin endalt, et kas ma olen debiilik või? Helistasin Piretile tagasi ja ütlesin, et ma ikka tahan! Väga tahan!»
Mis mulje aga jätsid värskele ekraaninäole toona uued töökaaslased? «Kui ma Mihkel Kärmast esimest korda nägin, siis mõtlesin, et tema on väga tasakaalukas ja usaldusväärne,» meenutab ta ning jätkab naerulsui: «Rasmus Kagge oli minu arvates lihtsalt mingi suvaline kaak, aga Roald Johannsoni teadsin ma natuke varem ka ja tema oli lihtsalt kihvt.»
Ebavõrdset kohtlemist Jaanisoo enda sõnul nende meeste seltskonnas kogenud ei ole. «Ma ei ole kunagi pretendeerinud sellele, et ma ei oska või et ma ei saa hakkama – kui võimalik, lähen alati kõikide eksperimentidega kaasa ja hakkan kas või taksojuhiks,» vihjab ta mitmekuulisele «Pealtnägija» eksperimendile, kus Kagge paljastas Tallinnas tegutseva taksomaffia.
Töö röövibki enamiku noore naise ajast – tavaliselt tehakse saadet ka nädalavahetuseti. «Oleme nii palju aega koos, et õhtuti pärast tööd koos õlut libistama ei lähe,» tunnistab Jaanisoo, kuid lisab, et vahel käivad nad poistega koos söömas ja Kärmase juures korvpalli mängimas.
Jaanisoo tunnistab, et on ka perioode, kus töö kipub eraelu segama. «Kärmas tegi meile jõuludeks sellised kaardid, kuhu kirjutas, et vabandage oma pereliikmete ees juba ette, et suurema osa ajast kulutate saate tegemise peale,» tunnistab tulevikus hoopis lastepsühholoogiks saada ihkav neiu.