Tunnustan Eesti Televisiooni, mis eesotsas Lembitu Kuusega tavatseb Tartu suusamaratoni kõrval kajastada ka sama spordisarja teisi üritusi. Pühapäeval väntasid tuhanded ratturid Tartu 12. rattamaratoni, millest riigitelevisioon tegi paar otselülitust ja võttis rattapäeva kokku tunniajases erisaates oma teisel kanalil.
Kõik kulges telemeestel tavapärases rütmis: põhirõhk oli tippsportlastel, sekka avaldasid arvamust üksikud pühapäevapedaalijad, rada näidati kiirematel lõikudel alguses, keskel ja lõpus. Mina olen sõitnud läbi kõik kaksteist rattamaratoni põhidistantsi ja soovitan riigitelevisioonil muuta oma sissekulunud taktikat.
Edaspidi võiks üks kaameramees tuua televaatajani kohti, kuhu publik ei satu. Vähemasti pikal distantsil on üksjagu põnevaid paiku, kus pritsib pori ka siis, kui kruusateed tolmavad.
Lihtsa rattasõbra jaoks jagub rajalõike, kus järskudel tõusudel või langustel kukub mõni vähem kogenu isegi siis, kui ta ratast käekõrval lükkab.
Mättad, augud, kivid, juurikad – oleks vaid kaamerameest, kes seda kõike jäädvustaks! Oleks tore, kui mõnes sellises kohas püüaks kommentaare ka reporter.
Korraldajad on kogu aeg väitnud, et tegu on eeskätt rahvaspordiüritusega, kuigi mina, kes ma veeren üle rattamaratoni lõpujoone tagumises seas, neid sõnu hästi ei usu.
Tehti ju mõni aasta tagasi põhidistants tublisti pikemaks, sporditippude meelitamiseks on igamehe rahvaspordiüritusest saanud suisa maastikurattamaratoni Euroopa meistrivõistlus.
Sedasi mõeldes tundub isegi loogiline, et televisioon püüab esimesi, sekka pisut keskmistele ja tagumistele aega näpistades. Mina arvan siiski, et edaspidi võiks riigitelevisioon ühes Kuusega, kes sobib selle töö peale tõesti hästi, vaekausi teisale kallutada.
Tippude mõõduvõtt las jääda spordiuudiste sõnumiks. Erisaates näidake rohkem rahvasporti ning tooge kaamerameeste ja reporterite abiga televaatajani raja põnevaid kohti.