/nginx/o/2007/08/24/2427t1h6f09.jpg)
Kuu aega tagasi abiellunud olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi naudib abielunaise seisust.
Kristina naudib abielunaise seisust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suusataja sõnul on tema elus alanud uus etapp, kus ta paneb end proovile naisena, pühendudes vastsele abikaasale Kristjan-Thor Vähile, kes on tema seljatagust kindlustanud kümme aastat, kirjutab ajakiri Naised.
«Ega midagi väga teistmoodi olegi. Sõrmus ka ei hõõru,» ütles noor abielunaine.
Ta lisas, et abielusõrmus ta pidevalt ei kanna, kuna see segab treeningutel.
Nimemuutuse kohta ütles suusataja, et senisele nimele tuli Vähi otsa ja kõik. Ta lisas, et uus nimi oma täpitähtedega hakkab keerama sõlme tuhandete välismaiste olümpiakommentaatorite keelt.
Šmigun- Vähi selgitusel valis ta abielusõrmused koos abikaasaga, kui Kristjan-Thori oma on ainult valgest kullast, siis tema omal on ka väike teemant.
«Oma tõotustes ütlesime, et oleme koos kuni surmani – arvan, et me jõuame seda ka sinnani pidada. Riidlemiseks pole meil Kristjaniga kunagi ega olnud. Ma tean, et abielu nimel tuleb palju tööd teha. Paljust tuleb ka loobuda – Kristjan on minu pärast seda aastaid teinud,» ütles suusakuulsus.
Naine lisas, et ta on veel küllalt noor, et maailma vaadata.
«Sellesse aastasse lapse sünd ei mahu, kohe kindlasti mitte. Kuid lapsed tulevad siis, kui nad tahavad tulla – nii räägivad vanemad,» ütles Kristina Šmigun-Vähi.
Suusatajanna on aastaks aja maha võtnud, sest ta enda sõnul ei säranud enam.
«Võistlused ja trenn, mida ma üle kõige armastasin, olid ühel hetkel oli see minu jaoks rutiin. Ma tundsin, et ei säranud enam. Mu võistlusnälg oli kadunud ja ma tundsin, et aastane paus on ainuõige otsus,» sõnas Šmigun-Vähi.
Olümpiavõitja sõnul tahab ta veel tagasi tulla ja veel viis aastat tippsporti teha.
«Vähemalt viis aastat on mul endast veel anda. Suusatamine on mulle nii armas,» ütles Šmigun-Vähi.
Suusatajanna sõnul käib ta ka loodusest jõudu ammutamas.
«Kui mul on paha, lähen metsa, et jõudu saada, mitte kirikusse. Leidsin mõni aasta tagasi Pärnumaalt ühe inimese, kes mulle õpetas, kuidas saan end ise laadida ja kust energiat leida. Olin seda aastaid otsinud. Nüüd tean. Ka seda, et Otepää energiasammas pole minu puu,» sõnas naine.