/nginx/o/2008/12/23/109049t1ha3a2.jpg)
Millal veel kui mitte sügisel, kui eestimaine köögivili on noppimisküps, valmistada aedviljatoite. Et Postipoisi trahter esitles oma kesknädalast käikuläinud sügistalvist menüüd, käis Pärnu Postimees uudistamas, mida peakokk Maren Rits oli aedviljast valmistanud.
Eestlastele tuntuima ühepajatoidu kõrval annab köögiviljast teha palju huvitavat. Postipoisi peakokk kasutab trahteri menüüs aedvilju küll põhitoiduks, küll lisandiks ja salatiks nii värskelt, keedetu, grillitu kui marineerituna. Ta soovitab sügisel omamaiseid köögivilju ja seeni nii palju kui võimalik kodusesse toidusedelisse võtta.
Trahteri peakokk ja juhataja Meeri Froš tunnistavad, et seekord mõtlesid nad sügistalvist menüüd kokku seades varasemast rohkem klientide rahakotile. Nii näiteks ei leia söögikaardilt kallist lambakarreed, seevastu on menüüs kapsarullid, mida peale kartulite serveeritakse kirju köögiviljaraguuga. Väikseid, aga huvitavaid nippe leidis veel, ent peatähelepanu keskendus sellele, mida sügis pakub meile aiast pottipistmiseks.
Postipoisi peakoka üks lemmikuid on kõrvits. “Samu roogi saab teha kabatšokist, aga kõrvits annab toidule imelise värvi,” põhjendab Rits oma eelistust.
Kõrvits valmistaski kõige suurema positiivse üllatuse. Peab ausalt tunnistama, et menüüd lugedes, olemata eriline kanaliha ja kõrvitsa austaja, suhtusin üsna umbusklikult kana-klimbisuppi kõrvitsaleemes. Kuna supp osutus lausa gastronoomiliseks elamuseks, palusin peakokalt selle valmistamisõpetust.
Üllatused tabasid siingi. Tuleb välja, et kõrvitsaleem oli keedetud kõrvitsa kõige sisemisest, pehmest osast, mille me salatit tehes tavaliselt kompostikasti viskame.
Nii et leeme tarvis tuleb kõrvitsa sisu seemnetest puhtaks noppida ja kanapuljongiga keema panna. Kui leent pisut kauem keeta, muutub ta tihedamaks, sellest püreesupile omane väljanägemine. Hiljem tuleks supile lisada keedetud kanaliha kuubikud ja teha jahu-munaklimbid. Et roale silmailu anda, oli peakokk supi sisse poetanud rohelisi herneid ja enne serveerimist koore peale nõristanud.
Kõrvitsast võib edukalt valmistada kooke või oleks õigem öelda kotlette. Selleks tuleb kõrvitsa kollane viljaliha riivida ja soolaga segada ning natukeseks ajaks seisma jätta. “Kõrvits on muidu kotletiks vesine, aga soolaga segatult tuleb kiiresti vesi välja,” ei tee peakokk nipist saladust.
Nüüd tuleb kõrvitsamass nõrutada, lisada muna ja natuke jahu. Rits rõhutab, et võimalikult vähe jahu. Ega nüüd olegi muud kui koogid valmis pätsida ja ahju küpsema pista.
Postipoiss pakub kõrvitsakooki sooja köögiviljasalati ja tšilli-hapukoorekastmega. Salat ja kaste lisavad koogile tõepoolest tublisti särtsu.
Salatiks võib igaüks oma maitse järgi kas vokkida või pajas hautada just neid köögivilju, mida tal kodus on või mida ta armastab.
Postipoisi peakokk oli salatiks küpsetanud aeduba, porgandit, paprikat ja seeni, maitsestanud seda tomatipasta, küüslaugu ja tšilliga. “Tomatipasta asemel võib kasutada ketšupit,” ei käsi peakokk retseptist kramplikult kinni hoida.
Igal juhul on see niisugune mõnus salat, kus kõik juurikajäägid saab ära kasutada, ja serveerida kõlbab seda peale kõrvitsakookide mis tahes liha- ja kalatoiduga.