Uued plaadid

Willie Nelson American Classic (Bluenote) Foto: Pm

Superstaar, jee

Välja on ta reklaamitud briti uue kuuma rnb-tähena, aga jõhker tootmistsükkel on andeka noore lauljanna muusika muutnud nimetuks keskteepopiks, mis on ju ka täitsa lugupeetav žanr omaette, aga Britney on ikkagi isiksus, kena nimega Pixiel on sinna pikk tee minna, samas Britney oli juba Pixie-vanuselt isiksus. Profid trendikad produtsendid Mads Hauge ja Phil Thornally (Natasha Bedingfield), Grammydega ülevalatud Toby Gad (Milli Vanilli, mai gaad; aga ka Ricky Martin näiteks) jt tuleks kuhugi luku taha panna ja mõnigi Pixie Lott teeks normaalset muusikat, sest hääl on tal kõva ja lopsakat maneeri pole ka pahad onud nudida suutnud. Pixie, sa ju loed meid, väike soovitus siit Põhja-Jäämere kaldalt, võta järgmine kord produtsendiks Flying Lotus.

Valner Valme

Pixie Lott

Turn It Up (Mercury)

Hinne 2

-------------------------

Tase endiselt

Ühte ja sama meest ei ole moes lõputult ülistada, aga no mida. Jay-Z on jälle leidnud üles kõige õigemad sämplid, võtnud appi uued biidid ja mähkinud seekord lood kosmilisse soul-uttu. Ning ei kasuta oma meloodilisel räppimisel autotune’i, ­tema jaoks see tuli ja läks ja tema ei osalenud, kuula näiteks lugu «D. O. A. (Death Of Autotune)» suurepärase sämpliga vanadelt prantsuse filmiheliloojatelt Janko Nilovicilt ja Dave Suckylt. Jay-Z hiphop on ärev ja õdus ühtaegu, tema muusikas on suht omaette esteetika. Näiteks avapala «What We Talkin’ About»: futuristlikud elekt­roonikauidud, Frederic Mercier 31 aasta tagune vaim sämpli kujul ja Empire Of The Suni Luke Steele’i vokaalosalus annavad kokku kiunuva, ekstaatilise souldisko, mis ei ole järgmine sõna hiphopis, aga eriti paremaks ka enam praegu minna ei saa. Firmamärgiks ikka võidukad refräänid («Empire State Of Mind» Alicia Keysiga), eristuvateks detailideks seekord roostes kidrasämplid, peened fankid tuksatused ja hüsteerilised vokaalkatked.

Valner Valme

Jay-Z

The Blueprint 3 (Rocnation)

Hinne 4

----------------------------

Jälle üks träshiklassik

Te võite Dave Mustaine’i vihata, aga alahinnata seda tegelast ei maksa. «Endgame» on just niisugune album, millest iga trash’i-sõber unistab – meisterlik, kiire ja äraütlemata kuri. Mustaine`i laulude sõnum pole nõnda ülepolitiseeritud kui tavaliselt, lood räägivad hevimehele südamelähedastest asjadest: pangaröövist, keskaegsetest piinamisviisidest, nõidadest ning võluritest, lood ise on ekstraklass. Kuid ennekõike on «Endgame» kahe tapjakitarristi duell – hiilgava debüüdi sooritab ansambli värskeim liige, 39-aastane soolokitarrist Chris Broderick, kellest kujuneb maestrole väärikas vastasmängija. Mehed on soolod kui joonlauaga välja mõõtnud ning virutavad vaheldumisi kasvavas tempos. Et kuulajal järg käest ei kaoks, on Dave’i ja Chrisi partiid plaadi vahelehel piinliku täpsusega ära märgitud, neil märkustel tasub silma peal hoida. Sportlik moment teeb asja ainult huvitavamaks.

Mart Juur

Megadeth

Endgame (Roadrunner)

Hinne 4

----------------------------

Kantriguru joovastav kokteilijazz

Hiljukesi juba üheksandale elukümnele lähenev, kuid vaatamata sellele tähelepanuväärselt vitaalne Willie Nelson on ameerika traditsionaalse kantri ning kõigi selle rohkem või vähem moodsate modifikatsioonide kullafond, raudvara, kroonijuveel ja hõbekõri ühes isikus. Seekord on ta kannused varna riputanud, juuksed valla päästnud ning astunud mustas kvaliteetülikonnas – nagu vana kooli härrasmehele kohane – kvaliteetse kokteilijazz’i suitsusesse, peibutavasse ja intiimsesse ruumi. Sama tembu tegi mees ka aastal 1978, mil pööras umbes samas võtmes selja lind­priikantrile ja ilmutas albumi «Stardust». Millest sai üks tema menukamaid albumeid, muide. Midagi pole öelda – peen ja delikaatne kõiksusetunnetus on Williel veres. Noored popjazz’i menupreilnad Diana Krall ja Norah Jones, kes paaris loos kaasa teevad, on vanahärra autentsusele ja elukogemusele parimal juhul garneeringuks. Väga elegantne plaat, tõepoolest väga elegantne.

Margus Haav

Willie Nelson

American Classic (Bluenote)

Hinne 5

-----------------------------

Nuiaga pähe

Ansamblit The Belka teab Pärnumaal iga rokisõber. Laiema kuulajaskonna kosimiseks üritab Ivo Orava alias Belka juhitud nelik värskel plaadil kõlada nagu Lauri Saatpalu and The Sun ja kohati kõlab ka. Annab see ehk põhjust rääkida uuest muusikalisest koolkonnast? On ju mainitud suunal rohkemgi innukaid järgijaid. Siinkohal oluline õiendus. Grupi liider Belka pole mingi piimahabe, kuigi on ammu viinalt piimale üle läinud nagu mõned teisedki eesti roki kultuskangelased. Ivan Orava lihane lapselaps Belka on oluline figuur Vennaskonna saagas. Ivo Schenkenbergi nime all tolles bändis trumme tagudes kinkis ta neile mälestusväärse pala «Minu kodu on mu kindlus». Eks näis, kas ka «Kiviajas» on peidus mõni lööv lugu, mida tulevased põlved tänuga meenutavad.

Lauri Leis

The Belka

Kiviaeg (Ferdinand Ltd.)

Hinne 3

-----------------------

Nende debüüt

Biitlite hilisem looming oli huvitavam mu arust, aga kas saab vastu panna mõnegi varasema pala murdvale sarmile, ega jah. Tegelikult on ju kehvad saundid, pehmed kidrad, nõrgad trummid ja hõre, alasti tulemus, aga nimilaul või «Love Me Do» töötavad ikkagi sama kobedalt ka 46 aastat hiljem, ja üldse mitte retrofriigis võtmes, vaid geniaalsete poppaladena, mida kõik see 46 aastat on üritatud järele teha, ja enamasti ebaõnnestunult. Asi on üliheas laulukirjutuses (selle plaadi ainsad libastumised on paar standardset rokenrolliklassikut, parimad tükid aga juba Lennon/McCartney tööd) ja pillimängus, kus pole midagi liigset. Suupill «Chainsist» või klaverikäik «Miseryst»: nii lihtsad, aga täiuslikud detailid. Ja muidugi see tegemiserõõm, mis eriti kostab välja vokaalpartiidest, seda järele ei aima. Ja siit alles kõik algas.

Valner Valme

The Beatles

Please Please Me (Parlophone)

Hinne 4

----------------------------------

Kohtume Kuu ja Keski nurgal

Minge Tartusse, seisatage Kuu ja Kesk tänava nurgal ning silmitsege maju. Saate osa inspiratsioonist, mis tabas Alar Kriisat, Andres Rootsi ja Peeter Piiki selle albumi kallal pusides. Just seal, Kuu ja Keski ristumiskohal asuvas tillukeses korteris album kokku pandigi. Tulevikus võiks tänavanurgast kujuneda palverännakute sihtpunkt, mis meelitab fänne kogu maailmast. Bull­frog Brownist on saanud Tartu suurim ekspordiartikkel, nende muusika levib bluusientusiastide rahvusvahelises kogukonnas, nad tuuritavad mööda maad ja ilma ega jää kõrvale üheltki olulisemalt Euroopa festivalilt.

Uuel plaadil trioks kasvanud BB kujutab endast ainulaadset nähtust meie muusikamaastikul, nad on deltabluusi teemas kõrvust saadik sees ning suudavad lombitaguse stiili Emajõe kaldal usutavalt kõlama panna. Poisid teevad asja südamega ning küpsevad iga albumiga. Rokiajaloost teame, et bluusipõhjale võib ehitada mõndagi, bluusiajalugu seevastu kinnitab, et pole paha lihtsalt niisama enda ja teiste rõõmuks pilli käristada ning traditsioone elus hoida. Pruun Kärnkonn eelistab teist võimalust ja mul on nende valiku üle hea meel. «Visiooniga» «piiridekatsujaid» ongi juba liiga palju siginenud.

Mart Juur

Bullfrog Brown

Moon And Central (KWAQ)

Hinne 4

-------------------------------

Eklektika ja meloodiad

Indiveteranid Yo La Tengo on oma pikaealisuses ning mürarokieksperimentalismi kehastuses olnud Sonic Youthi kaasaegsed. Siiski on aja jooksul ilmnenud kui mitte YLT üleolek, siis vähemalt eristuvus Sonic Youthist. Tolle bändiga võrreldes rõhub abielupaari Georgia Hubley ja Ira Kaplani bänd rohkem eklektikale ja meloodiale. «Popular Songs» sisaldab hulga lühikesi indie-pop-šedöövreid ja flirte funk’i, souli, R&B, folgi, süntpopi ja Free Design-tüüpi sunshine-popiga. Plaadi lõpetavad siiski ka pikemad jämmid, mis näitavad, et YLT psühhedeeliahullus pole kaugeltki raugenud.

Erkki Hõbe

Yo La Tengo

Popular Songs (Matador)

Hinne 4

------------------------------

Ootamatu tavapärasus

Underground-hiphopparid Anti-Pop Consortium läksid omal ajal laiali 2002. aastal pärast kriitikute poolt hästi vastu võetud «Arrhythmia» albumit. Seitse aastat hiljem on jõuk tagasi. Olgugi et vasaku välja hiphopis oli grupp omal ajal küllaltki innovatiivne, mõjub «Fluorescent Black» sirgjooneliselt. Tulemuseks suht harjumuspärane techno- ja elektrosugemetega räppalbum. Mis on kahtlemata eelistatavam enamikule meinstriimräpist. Aga arvestades uusi ja põnevaid tuuli avangardräpis, oodanuks midagi uuemat ja üllatavamat. APC käesoleval albumil lihtsalt ei mõju nii värskena kui varasematel plaatidel.

Erkki Hõbe

Anti-Pop Consortium

Fluorescent Black

(Big Dada)

Hinne 2