/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2009/09/18/237406t1heba7.jpg)
Pedigree
Skeletal (Pedigreesonicunderworld)
Hinne 5
Nädala plaat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helendav skelett
Minu käest on mitu korda küsitud, mis mu lemmikbänd on. Või ei, ei ole küsitud, sest kes sellist küsimust ikka küsib. Ma olen ise inimestelt sellist küsimust välja pinninud.
Ja mitte et ma sellele täpset vastust teaks, sest kes ikka teab, aga vastanud olen Pedigree. Ja see vastus on tulnud kiiresti ja lihtsalt ja alati. Miks? Asi ei ole ilmselt selles, et Pedigree on hea bänd või et mulle meeldib Bonne vokaal või bändi masinapark või live’id või visuaalid. Siin on miski muu seos. Või siis, et Pedigree on lihtsalt cool bänd.
«Skeletal» on pikk plaat, sinna on mahutatud 17 lugu. Ja siin võib jutt nüüd natuke ebaprofessionaalse ja fänni mitte eriti rahulike silme vaadatud kuju võtta. Neist lugudest ükski ei tundu mulle teisest nõrgem, midagi sellist, mida ehk võinuks välja jätta. Küll aga tunduvad paljud lood plaadil teistest tugevamad, see tähendab, et oleneb kuulamishetkest, järjestusest ja muust.
«Skeletal» on väga mitmekesine plaat. Palju mitmekesisem kui nende eelmine «Growing Apart». Ometi mäletan oma indu ka selle plaadi kuulamisel. Mäletan ka, et nii «Growing Apartilt» kui Pedigree varasematelt albumitelt sai lõpuks mingeid kindlaid lugusid kuulatud ja teisi kuidagi ignoreeritud. Ma ei tea, võib-olla on see vaese mehe jutt, aga nii juhtus. «Skeletali» puhul nagu ei ignoreeri midagi. Siin on energiat, õhku, viimistletud detaile ja kõrvalepõikeid ja see moodustab terviku. See on plaat, mille sisse võib mõneks ajaks elama minna, sest seal on üsna palju eluks vajalikku olemas.
Kõigepealt, nagu Pedigreel ikka, on sel plaadil kivist süda. Need on murdumatult võimsad industriaallasud, nagu plaadi avalugu «Shrine» oma kitarriintroga ja «March Of The Blades» efektselt ära kasutatud Lu:ki sämpliga. Mu meelest on hea mõte sämplida neid, kelle muusika ise on sämplitele üles ehitatud.
Siis on siin «Spiral Floods», kus Pedigree kõlab nagu Roxy Musicu «Bogus Maniga» ühte heitnu. Siis on siin mürgitatud tühermaa folki à la Underworldi ballaadilikumad hetked («Beyond Repair»). Siis on siin minek vee alla, minek Drexciya territooriumidele, selline kinnikiilunud ja klaustrofoobiline funk («Marine Corpse»).
Siis on Isise moodi ning eepilise lõpuga avant-metal’it («Death By Cargo»). Ja ka 4/4 ebm-biidiga dreampop’i («Lucifer Boy»). Neid sõnamutante võib siin kirjeldamiseks veel välja mõelda, mis minu arust ongi ühe hea plaadi tunnus. Kuulake plaati, saate aru, et see nii ongi.
Niisiis plaat nagu linn või videosimulatsioonilinn või skelett. Helendav skelett.
Janar Ala