/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2009/09/18/237369t1hb424.jpg)
Viimse aja elulooraamatute buumi taustal on Eesti pungi käilakuju Villu Tamme mõelnud, kas ja kuidas peaks oma mälestusteraamatu välja andma.
Villu Tamme kavandab ökoraamatut
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Üks kirjastus juba käis mind seebitamas, aga ma ütlesin ära,» sõnas Villu. «Ma oskan ise ka kirjutada ja kui ma juba ise kirjutan, siis võiks terve raamatu ise teha.»
Kui juba ise teha, siis oma moodi, arutleb Villu edasi. «Võiks olla näiteks kaltsupaberil ja käsitsi trükitud. Fotode asemel sügavtrükitehnikas graafika... Ma tahaks küll ise trükipressi kangi tõmmata!»
Saanud teada, et kaltsupaberit Eestis vaevalt enam tehakse, kuid üsna «roheline» paber valmib Räpina paberivabrikus, leiab Villu, et selle saaks siis lotjadega mööda Peipsit ja Emajõge Tartusse transportida ja seal raamat valmis teha.
Lodjad on Tartus täitsa olemas. Ühe Lodjakoja liikme andmetel vedasid vanasti lotje ülesvoolu jõeäärsete talude naised, nagu burlakid Volgal. See oli talule tõhus rahaallikas. «Vat kui tore,» rõõmustab Villu seda kuuldes. «Nii saab raamatu tegemisega maal tööhõivet tõsta.»
Psühhoterrori Freddy ütles, et tema elulooraamatuga läheb veel aega: «Ma olen järjega alles 1986. aasta aprillikuus. Jube raske on kõike tagantjärele täpselt kirja panna!»