Uganda jätab valgele mehele sügava elamuse

Uganda kaart. Foto: Pärnu Postimees

Europrojektidega seoses olen sel aastal pidanud palju reisima. Mulle pakub suurimat rõõmu vahetu suhtlemine kohalike elanikega ja eelkõige on tore külastada just neid kohti, mis asuvad tavapärastest turismimarsruutidest eemal.

Olgugi et käisin aasta alguses Marokos, oli Uganda mulle esimene Aafrika riik, kus olen viibinud. Esimene asi, mis mulle Ugandast meenub, on verine diktaator Idi Amin. Ta kukutati troonilt 1997. aastal ja tänapäeva noored ugandalased isegi ei tea, kes see mees oli.  

Valge mees on selles riigis haruldus, eriti kesklinnast natuke eemal. Nagu meie kutsume musta inimest neegriks, hüüavad nemad meid "muzungudeks" ning seda valjuhäälselt ja rõõmsameelselt. Täiskasvanud püüavad seda sõna vältida, kuid lapsed on vahetud ja tahavad peale nimetamise valget inimest kindlasti käega katsuda.

Kliima Kampala lähedal on eestlasele parim, millest üldse unistada võib. 11 kuud on enam-vähem ühesugune ilm: öösel 18-20, päeval 20-28 soojakraadi, mõõdukas mahe tuul, kergelt pilvine.

Väga tähtis meie inimesele on aga see, et puuduvad moskiitod, kellest enne reisi kohutav pilt maalitakse ning suurtes kogustes kalleid süste lastakse teha. Tõsi, malaariasääsed on sealgi aktiivsed novembris, vihmaperioodil.

Maarohtude abiga

Kohapeal veedetud 11 päevast neljal tegelesime eri kultuuride vaheliste probleemide arutamisega, püüdsime neid mõtestada, leida lahendusi ja kohaliku lavastaja abiga valmis kaks lühinäidendit.

Peale Eesti osalesid projektis Itaalia, Rumeenia, Portugali, Türgi, Uganda, Togo, Benini noored.

Projektiväliselt kohtusime Ugandas töötavate vabatahtlikega Saksamaalt, Hispaaniast, Hollandist ja Lõuna-Koreast. Viimati nimetatud olid Ugandas viibinud kolmest kuni üheksa kuuni ning nendelt kuuldu kummutas mõnegi müüdi, mis Eestis on laialt levinud. Kõigepealt selle, et HIV-positiivseid ja aidsi nakatunuid ei ole seal üle poole elanikest, vaid alla kümne protsendi.

Malaaria on küll haigus number üks, moodustades ligi 80 protsenti haigusjuhtudest, kuid harva surmaga lõppev tõbi. Malaariaravi haiglas kestab mõne päeva, kuid kohalikke maarohte kasutades saab haigusest vabaks pärast kuuetunnist ravikuuri.

Kooliharidus on tasuline, kuid enamik lapsi käib koolis. Koole on palju ja vastavalt vanemate rahakotile on need eri tasemega. Odavaim aastamaks on 50 000 Uganda šillingit ehk 350 krooni. Sama raha eest saab osta kaks särki või lõunastada kahekesi Imperiali hotellis. Inimesed on väga sõbralikud, tänaval liikumine pärast seitset õhtul, kui pimedaks läheb, on täiesti ohutu. Keegi ei ole pahatahtlik, müüjad pole pealetükkivad ja hinnad on valgetele samad mis kohalikelegi.

Roheline banaan

Uganda köök on eestlastele pisut harjumatu, kuid kõik on söödav ja toitev. Põhitoit on roheline banaan. Tegu pole toore valmimata banaani, vaid sellise sordiga. Seda ei sööda toorelt, vaid töödeldakse samuti, nagu meie töötleme kartulit. Veel süüakse jamssi, magusat kartulit, maisi, tavalistki kartulit ja riisi. Loomaliha on populaarseim, kuid süüakse sealihagi.

Kala leidub Victoria järves palju ja kalavalik on söögikohtades rikkalik. Toidu maitsestamisega ei oldud seal, kus meie sõime, eriti vaeva nähtud. Harjumatu oli seegi, et leiba toidu kõrvale ei pakuta.

Kollast banaani on Pärnu kauplustest lihtsam leida kui Kampala tänavatelt, kuid maitselt on kohalik kollane banaan tunduvalt magusam, kui siin oleme harjunud.

Lapsed punases tolmus

Meie esimene peatuspaik oli koguduse hotellis, mis asub pealinnast kümmekond kilomeetrit lõunas, suurest teest paarsada meetrit. Koht oli turvaline, sealsed töötajad olid "muzungudega" harjunud ja olgugi et elekter aeg-ajalt ära käis, ei erinenud paik suurt meie lihtsamatest motellidest.

Mäelt alla vaadates paistis imekaunis järv, millele esimesel võimalusel suuna võtsime. Tänav, mille kaudu teekonda alustasime, rabas meid ja tundus, et olime esimesed tolles hotellis peatuvad valged inimesed, kes on julgenud sellel teel kõndida.

Ameerika turistidel oli isegi oma pähklivõi ja hamburgerisai kaasas, nad hoidusid kõigest kohalikust, rääkimata sellest, et kohalikega suhelda. Meie aga püüdsime võimalikult palju tutvuda ugandalaste eluga, proovisime ära söögid ja trügisime sisse igast lahtiolevast uksest.

Tänav oli kergelt öeldes konarlik, kuid sõidetav. Põhilised transpordivahendid olid jaapanlaste vanad autod ja mootorrattad, kuid liikus Hummereid ja Mercedeseidki.

Tänavapilt koosnes põhiliselt punastest tellistest ehitatud majadest, mille ees enamasti seisid kiiruga kokkuklopsitud kolme-neljaruutmeetrised putkad, kus kaubeldi mitmesuguste asjadega.

Väikesed lapsed mängisid punases tolmus, koolilapsed olid teel koju, mehi oli liikvel vähe, ilmselt olid nad kusagil ametis. Seevastu võis näha naisi, kes ilmselt lastega tegelesid ja kodu eest hoolitsesid. Kõik lapsed olid riides, söönud, õnnelike nägudega ja tundus, et oma eluoluga rahul.

Suhtlemine inimestega võttis nii kaua aega, et järve äärde jõudes oli vahepeal pimedaks läinud. Kalurid tulid just järvelt, korvid kala täis, kiirustasid oma perede juurde.

Tööjaotus sellel paarikilomeetrisel tänavajupil oli huvitav: nägime kolme koolimaja,  lasteaeda, hulganisti puuvilja-, kala- ja lihamüüjaid, baare, muusikapoodi, ilusalonge, tellisetehast, killustikutööstust, metallitöökoda ja tänava otsas sadamat. Need kohad kandsid uhkeid nimesid: Super Market, Beauty Salon, Saloon, Restaurant. Väheke küll kulunud välimusega, aga kõik toimis ja paistis, et inimesed ise olid rahul.

Safarielamus

Meie seltskonnast pool oli Euroopast, pool Aafrikast ja kaks Türgist. Eurooplaste suurim eesmärk oli osaleda safaril. Kuna safari polnud ametlikus programmis ette nähtud, tuli hakata seda ise korraldama. Nagu varnast oli võtta mitu hakkajat kohalikku, kes olid valmis meid aitama.  

Kauguste määratlemisega on Uganda inimestel probleeme, näiteks lähima looduspargini pidi olema eri andmetel 240-900 kilomeetrit. Oli see distants mis ta oli, aga sõit kestis terve öö, päev läbi olime loomapargis ja järgmine öö kulus tagasisõidule.

Pikk sõit väga mugavates magamisasemetega bussides ja suhteliselt soolane hind kogu selle retke eest tasus end ära tuhat korda, sest looduse mitmekesisus, loomade ja lindude küllus andis kirjeldamatult huvitava elamuse ja pakkus hingematvat pilti.

Bussi katusel kõõludes ununes söök ja jook ja eelnenud unetu öö. Eri loomi oli tõesti väga palju alustades väikestest sõralistest, kelle nime ei oska isegi öelda, lõpetades krokodillidega Niiluse jõel. Sinna vahele jäid kaelkirjakute ja elevantide karjad, jõehobud, vesipühvlid, ahvid, linnud ja pisiroomajad.

Sõitsime autodega ligi kuus tundi looduspargis ja tund-poolteist piki Niilust. Sellist hetke, kui vaateväljas poleks olnud ühtegi isendit, ei tekkinud, pigem oli kiirus liialt suur, et kõike silmadega haarata ja kaameraga jäädvustada. Safari on kindlasti üks neid asju, mida Ugandat külastada plaanijaile tungivalt soovitan.

Jalgsi ekvaatoril

Pärast ametliku programmi lõppu ööbisime kolm ööd meid vastuvõtva organisatsiooni Ugandas Pioneers Associationi külalistemaja garaažis. Muud ruumid olid hõivatud ja ega me magamisele väga palju aega kulutanud.

Elamistingimused selles paigas olid natuke kehvemad kui eelmises kohas. Voolavat vett sai kord nädalas, kuna me sel päeval ei juhtunud kohapeal olema, tuli leppida African shower'i ehk kanistrist kaussi valatud kolme liitri veega. Aga see ei olnud oluline.

Käisime ekvaatoril, külastasime kaht kodu, vaatasime üle, kuidas elas Buganda kuningas muiste ja  praegu.  

Ekvaatoril näidati meile, kuidas vesi lehtrist läbi voolab. Põhja pool pöörleb vesi päri-, lõuna pool vastupäeva ja meile suure üllatusena täpselt ekvaatori peal jäi pöörlemissuunda näitav lilleõieke liikumatuks. Uskumatu on see, et kahe eri suunas keerleva veeanuma vaheline maa oli napilt kümme meetrit.

Ekvaatorireisil saatis meid Buganda kuningriigi kultuuriministri nõunik Desire, kes teeb seda tööd tasuta, kuid mitte omakasuta. Tema lootus on saada oma klannis paremale positsioonile.

Paras hetk on lahti rääkida, mis moodustis on Buganda kuningriik. Enne iseseisvumist, 1962. aastal oli Buganda Uganda suurim kuningriik. Tänapäeval puudub kuningal reaalne võim, kuid tal on oma valitsus, mis toimib ametliku valitsusega paralleelselt.

Osa kohalikke naeris selle kaksikvõimu üle, samal ajal oli kuninga pilte linnas rohkem näha kui presidendi omi. On nii, nagu on, aga meil õnnestus käia kuninga palees ja tema ministeeriumis, kus kümned ametnikud tegid kinniste uste taga mingit ametnikele ainuomast tööd.

Buganda kuningas

Meie saatja Desire hoolitses, et me kõiki kuningriigiga seotud paiku külastaksime. Kuningaga me kokku ei saanud, aga kohtusime tema nõuniku perekonnaga.

Nõuniku pere elujärg ei paistnud olevat kõrgimal tasemel, 30ruutmeetrises elamus oli kolm tuba ja seal resideerisid Desire oma lapseootel abikaasa ja kolme lapsega, tema ema ja õde lastega, kokku 14 hinge. Keegi neist ei kurtnud, pigem uskusid nad helgemasse tulevikku ja külalised kaugelt maalt olid neile suur au.

Hiljutises kirjas teatas nõunikuhärra, et nad olla naisega otsustanud nimetada oma varsti sündiv laps Uudoks, kui juhtub poeg sündima, või Heliniks, kui tütar. Hoian pöialt, et sünniks poeg, sest hiljaaegu jooksis läbi uudis, kus sellel sajandil Eesti lastele mittepandud nimede hulgas oli minugi oma. Säiligu see siis vähemalt Ugandas.

Maksuvangerdus

Majandustegevus Ugandas on maksustatud, iga täisealine maksab tulumaksu, sõltumata sellest, kas ta töötab. Mida vanemaks saad, seda suurem on maks.

Segane olevat kohalikele vaid see, kuhu makstud summad jõuavad, sest korruptsioon on suur ja iga hüve eest tuleb rahakotti kergendada.

Ma ei ole kindel, kas kõik arvud täpselt meelde jäid, seega neist ei räägi. Liiati on Ugandas oma äriga alustavatele välismaalastele viis esimest aastat maksuvabad. Selle on ilusasti ära tabanud Jaapani ärimehed, kelle firmade eluiga on üldjuhul neli aastat ja 11 kuud.

Olen reisides silmad lahti hoidnud, otsides mõnusat sooja katastroofivaba riiki ingliskeelse keskkonna ja soodsa hinnapoliitikaga, et seal tulevikus pensionipäevi veeta. Uganda on kindlasti üks võimalikest kandidaatriikidest. Loodetavasti jõuavad nad selleks ajaks, kui pensionile jään, järele sellise pisiasjaga nagu kiire internet ja pidurdub korruptsioongi, mis tõesti näib riigi arengut pärssivat.