Paksu nahaga Rebased

Foto: Toomas Huik

Seitse aastat elust on hind, mille vennad Peeter ja Priit Rebane on peatselt avatava Solarise keskuse valmimise nimel ohverdanud. Aastatega on nad endale paksu naha kasvatanud – öelgu teised, mida tahavad, nemad ajavad ikka oma rida.

Praegu, mil endise Sakala keskuse asemele kerkinud Solarise meelelahutus- ja elustiilikeskuse avamiseni on jäänud mõni nädal, loeb igaüks vendade Peeter ja Priit Rebase olekust välja väsimust. Päevad on pikad ja siseviimistluse järgus objektil käib kibe töö. Pidulik avamine on kavandatud 9. oktoobrile, ja kui omanikud ise 1,2 miljardi kroonisel investeeringul silma peal ei hoia, kes siis veel?

Tahtmatult meenuvad mälupildid 14 aasta tagant, mil pealt kahekümnesed, ent noorusest hoolimata ülimalt ettevõtlikud vennaksed ehitustolmu mattuvas Tallinna esimeses ööklubis Club Hollywood vägesid juhatasid. Ning tõrjusid mehiselt kultuurilembeste linnakodanike etteheiteid, miks ometi küll rahapuuduses vaevleva Sõpruse kino üks saal öiseks pidutsemiskohaks muundub.

Pole midagi parata: kõik kordub. Kahe ja poole aasta tagune Sakala keskuse lammutamine ja selle asemele uue meelelahutuskeskuse püstitamine kogus mitu korda enam kirgi. Fakt on siiski see, et Raine Karbi projekteeritud endisest poliitharidusmajast on järele jäänud tühine osa, kõik muu tundmatuseni muutunud.

Vennad paluvad selga panna ohutusvesti, pähe kiivri ning tutvustavad lõplikus ehitusjärgus Solarist diskreetse uhkusega. Kostab katkematut ja kõrvulukustavat metallisaagimise ja seinte lihvimise häält.

Kiirjalutuskäik majas võtab enam kui tunni. See algab keldrikorruse parklast ja lõpeb tulevases katusekohvikus, kust avaneb harjumatu, paljude jaoks kindlasti ka seninägematu, üle Estonia teatri katuse libisev miljonivaade vanalinnale.

Keldri ja katuse vahele jääb uus suur ja Peetri hinnangul Tallinna parimaks kujunev toidupood, kümned trendikaupade kauplused, suur raamatu- ja meediapood, 12 söögikohta, tantsuakadeemia, üheksa saaliga Cinamoni kino ning ligi 2000 inimest mahutav suurepärase atmosfääri ja akustikaga Nokia kontserdimaja saal, mille lava avaõhtul Eesti artistid sisse õnnistavad.

See aasta on mõlemale vennale kulgenud kolimise tähe all. Nende firma BDG kolib Solarisse ja ka vennad leidsid endale uue elupaiga – üks Kaberneemes, teine Kivimäel.

Peeter ja Priit maanduvad õhtul puruväsinuna Club Hollywoodi külje all asuvasse, neile endile kuuluvasse Lounge 8sse, et esimest korda päeva jooksul keha kinnitada. Peeter

eelistab kana, Priit kala.

Peeter, õpite praegu USAs USC filmikoolis režiid. Millises žanriks oleks film, mis kõneleks teist ja Priidust?

Peeter:

(Pikk vaikus.) Huvitav küsimus...

Action-film vast.

Priit:

Ei tea jah, elus on ju kõiki žanre. Kui elu on huvitav ja midagi alati teed, tuleb kõike ette. Üks päev on tragöödia, teine draama ja kolmas komöödia... Viimased kuus kuud on aga möödunud nagu siis, kui filmid aeglaselt, aga siis lased – trrrr! – kõik mitu korda kiiremini ekraanile.

Peeter:

Kindlasti ei oleks see film midagi Tarkovski stiilis, pigem almodóvarilik.

Priit, aga milline Peeter poisina oli?

Priit:

Sellised huvitavad küsimused... Sihuke isepäine, nagu ta praegugi on. Kui ikka tahtis midagi, siis ka tegi seda. See oli talle juba lapsena omane.

Peeter:

Olime mõlemad palju tagasihoidlikumad kui praegu. Mäletan, et mina ei julgenud klassi ees isegi kirjandit ette lugeda. Priit uuris võimendiskeeme, aga mind pole tehnika kunagi huvitanud. Vaatan siiani autot nii, et

tean – kapoti all on mootor, aga kui see ei tööta, siis keegi peab selle tööle panema. Ja ma ei tahagi teada, kuidas see töötab.

Priit:

Vaadake, töö ja avalikkuse tähelepanu muudab inimese julgemaks. Julged ennast väljendada ja oma mõtteid välja öelda, mitte ei löö kogu aeg silmi maha.

Peeter:

Kindlasti olen paksema nahaga kui varem. Olen õppinud, et kui tahad stressivabalt elada, on üks asi, mida kunagi teha ei tohi – ei tohi midagi hinge võtta, mis keegi kuskil sinu kohta ütleb või kirjutab. Kaasa arvatud ajakirjanduses. Igaühel on asjadest oma nägemus.

Palju on räägitud, et täiendate teineteist. Aga ikkagi — kuidas?

Peeter:

Üks personalikonsultant, kes tegi BDGs mänedžmendi teste, ütles, et oleme väga erinevad ja samas täiendame teineteist. Mina arvan küll, et olen põhimõtteline optimist. Mind ajab kõige rohkem vihale, kui inimesed ütlevad: a) et ei ole võimalik ja b) et on ainult üks kindel tõde.

Priit:

Sest tõde sõltub ju alati vaatepunktist.

Kui vaatame teineteist isiksuse profiili seisukohast, siis mina olen detailsem. Mulle meeldib üksikasjadega tegelda ja nendele tuleb terviku huvides tähelepanu pöörata. Peeter on omakorda tugevam kommunikatsioonis inimestega, suhtlemises.

Olete kunagi riidu läinud?

Priit:

Vahel vaidleme omavahel.

Peeter:

Vähemasti tööasjad on meil üsna selgelt ära jaotatud.

Viha ei pea ma kunagi kellegi peale, isegi kõige ebameeldivamate inimeste peale mitte. Pigem tunnen neile kaasa. Naerata ja unusta! Need inimesed on ju sinu jaoks nulltähtsusega. Nii väldid emotsionaalset lolliksminemist ja läbipõlemist.

Priit:

See on väga hea filosoofia, üritan minagi seda järgida, sest see võimaldab ennast mitte koormata. Ehkki alati ei kuku see välja.

Peeter:

Viha ja mure on kaks asja, mida on parem mitte tunda. Nii kui tunnen, et millegi peale vihastan, ütlen: okei, võta rahulikult. Pole mõtet muretseda asjade pärast, mis võivad kuu aja pärast juhtuda, sest kõik võib muutuda.

Priit:

Sest tihtipeale juhtubki siis just see, mida nii väga kardad. Nii seda, mis on, kui seda, mis tuleb, mõjutame nii oma mõtete kui ka tegudega.

Kui Priit õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis programmeerimist ja käis Vene sõjaväes, siis Peeter, teie käisite isegi keskkoolis USAs?

Peeter:

Tegelesin purjetamisega ja meie meeskond oli rahvusvaheline. Ühe ameeriklase vanemad, kel oli igal aastal olnud üks-kaks vahetusõpilast, kutsusid. Võtsin kutse vastu ja keskkooli viimane klass möödus seal. Ja sealt omakorda soovitati, et miks mitte proovida edasi Harvardi ülikooli.

See on ju väga kallis kool?

Peeter:

Harvard on üks väheseid koole maailmas, kus ei pea raha peale mõtlema. On küll, jah, üks kallimaid, aga ka tänapäeval – kelle vanematel raha ei ole, aga kes saavad Harvardisse sisse, neil maksab ülikool kõik kulud kinni. Kaasa arvatud elamise ja söömise. Ülikooli poliitika on, et ühelgi inimesel maailmas ei saa olla hariduse omandamisel raha takistuseks. Saad kindlasti stipendiumi ja laenud.

Tollal maksis aasta õpet 35 000 – 45 000 dollarit ja sellest 3000 dollarit võtsin ülikoolilt laenu, ülejäänud sain stipendiumina. Taskuraha teenisin ülikoolis töötades. Esimesel aastal olin audiovisuaalse osakonna tehnik, kes paneb audio- ja videosüsteeme klassiruumidesse professorite jaoks üles ja pärast toob ära. Teisel aastal olin ühe teaduri assistent ja kolmandal asutasime juba koos vennaga firma.

Priit:

Mina hakkasin juba 1989. aastal oma väikesi ärisid tegema. Enne veel elasin Soomes, tegin ehituse peal tööd ja metallifirmas... Igasugu naljakaid asju sai tehtud, et maailma näha ja raha teenida.

Teenisite kõva valuutat — see tekitas kindlasti kadedust?

Priit:

Mõned inimesed on alati kadedad nende peale, kes tööd teevad, arvates, et kõik tuleb niisama. Teenistus ei tule kunagi lihtsalt, teed sa siis ehitustööd Soomes või juhitööd siin.

90ndate Tallinn oli üsna bandiitlik?

Peeter:

Jah, algus ja keskpaik oli päris julm keskkond, bandiite oli linn täis, kubises, ja politsei täiesti võimetu midagi tegema.

Kindlustasite varakult elu?

Peeter:

Ei.

Priit:

Mäletan, et klubi turvaülemal tuli päris tihti ette, et keegi lubas ta maha lasta. Aga ta oli huumorisoonega mees, ütles, et pange nimed kirja, meil on järjekord, soovijaid on teisigi.

Probleeme oli sellel, kes tegi midagi ebaseaduslikku või oli arg.

Peeter:

Kes makse ei maksnud. Kuid meil oli ka tuttavaid, kes ehk kaudselt aitasid sellele kaasa, et ei tuldud katust pakkuma. Mulle tuleb vähemalt üks inimene meelde, kelle juures me enne oma firma loomist töötasime ja keda piisavalt respekteeriti. Nimesid ei hakka nimetama.

Mida Solarise keskus teile tähendab?

Peeter:

See on väga suure tähtsusega, sest oli palju hetki, mil võinuks lihtsalt käega lüüa ja öelda, et aitab, kõrini on jamast, mis siin riigis toimub.

Kolm aastat tagasi oli ju selle maja ümber lausa lolluse võidukäik! Mingisugune punt poliitikahuvilisi jutumärkides kultuuriinimesi hakkas kõiki võimalusi kasutades vastu sõdima. Ja mul on nüüd hea tunne, et – valmis tegime! Las nüüd igaüks ise otsustab, kas uue maja ehitamine oli seda väärt. Ise usun, et oli, ja lausa väga. Mul on hea meel, et kõigi raskuste ja takistuste kiuste leidsime rahastaja, võitlesime lollusega ja nüüd võitleme olude kiuste edukalt majanduslangusega.

Priit:

Olen kontserdimaja projekti kaks aastat iga päev juhtinud, nüüd ka kino valmimist, ja usun, et selle projektiga saab ühiskonnale midagi antud, mitte võetud.

Peeter: Oleks võinud teha palju kehvemini ja palju odavamalt. 50 miljonit oleks võinud kokku hoida.

Priit:

Kui oleks tahtnud seda teha kohatäiteks, et lepingut täita. Pigem tegime maksimaal­selt, nii hästi kui vähegi suutsime. Ja see pakub rahulolu. Hea tunne on, et oled hea asja ära teinud.

Solarises saab tööd 500 inimest. Ilmselt oleks kõige kohutavam, kui külastajaid jaguks vähem kui teenindajaid?

Peeter:

Seda ei juhtu kindlasti, ma ei näe isegi sellist võimalust mitte. Meil on maja avamiseni jäänud mõni nädal ja juba on netis registreerunud üle 25 000 püsikliendi. See näitab, et üle viie protsendi tallinlastest on majas käimata otsustanud, et me teeme asja, mida inimesed ootavad.

Aga see ongi uus kooslus – pole kultuuri- ega kaubanduskeskus, vaid, nagu me ise ütleme, meelelahutus- ja elustiilikeskus. Koht, kus väärtustad vaba aega.

Priit:

Kui teed midagi hästi, ei pea pärast muretsema.

Peeter:

Oleme mõelnud ja teinud seda, mis endale meeldiks. Me ei tee Solarist nagu kinnisvaraarendajad, kes panevad kasti püsti, hinnad välja ja käivad ise kord kolme aasta jooksul kohal. Me oleme Solarisse pannud seitse aastat oma elust.

Olete öelnud, et ei tee ühtki asja ainult raha pärast.

Peeter:

Ainult raha pärast elada oleks väga kurb. On inimesi, kes nii teevad, ja on maksimaalse kasumi nimel valmis teistest teerulliga üle sõitma. Aga lõpuks sõidab teerull ka neist enestest üle.

Priit:

Kisub väga filosoofiliseks, aga see on universumi seadus.

Peeter:

Karma seadus. Mina küll usun, et nii nagu teiste inimeste ja loomadega käitud, nii tuleb kõik see tagasi.

Priit:

Me ei tee keskust raha pärast. See on postulaat, selle üle ei vaielda.

Peeter:

Eralennukiga lennata on loomulikult tore, aga kui sul seetõttu on tuhat vaenlast rohkem, kui kõik sind kardavad või ei taha sinuga suhelda, siis ma ei usu, et see palju rõõmu teeb.

Lennukit juhite siiski endiselt?

Peeter:

Ma ise pole kaks aastat juhtinud. Aega pole ja huvi kadus ära. Lendaks Boeingu jetiga, oleks asjal väljakutse, aga väikese propellerlennukiga kadus see ära. Müüsin lennuki juba ammu maha. Asemele on tulnud palju purjelaudu. Neid oli enne ka, nüüd on rohkem.

Priit:

Mind see just motiveeribki, kui saan uuele tasemele liikuda. Teha asju, mida pole varem teinud. Kas või seesama suure kontserdisaali ehitamine. See on keeruline asi, mida Tallinnas pole pärast linnahalli valmimist keegi teinud, see koosneb meeletust hulgast detailidest.

Kontserdisaalis hakkab palju etendusi andma Vanemuine, aga asute täpselt Estonia teatri vastas. Kas see pingeid ei tekita?

Peeter:

Vastupidi. Ka Estoniale ja Eesti Kontserdile on see üks lisavõimalus. Tegemist on ju 2,5 korda suurema ja multifunktsionaalse saaliga. Kui järgmisel aastal tulevad New Yorgi filharmoonikud Tallinna, siis näeb neid 800 asemel 1800 inimest.

Ka konverentsikorraldajatele on see suur asi, et on lõpuks pakkuda sobilik kvaliteetne keskus suuremate rahvusvaheliste foorumite tarvis. Kontserdimaja võimalusi laiendavad veelgi kolm tantsuakadeemia saali ja üheksa kinosaali. Neist kaks näitavad väärtfilme, kohti on kokku 2000 tuuris.

Konkurendile Forum Cinemasile te peavalu ei tekita?

Peeter:

Meie kindlasti mitte. Kuid vaadates mõningaid reaktsioone pressis, siis Forum tekitab neid ise. Aga see on loomulik asjade käik. Nad on niigi liiga kaua Tallinnas monopoolset seisundit nautinud, mistõttu meil on kõrgeimad kinopiletite hinnad Ida-Euroopas. Cinamoni avamine toob kindlasti kaasa hinna tunduva kukkumise. Meil hakkab kalleim õhtuse seansi pilet maksma alla 100 krooni.

Suured Hollywoodi filmid hakkavad jooksma mõlemas kinos. Ja eks siis inimene valib, kumb kino talle rohkem meeldib.

Peeter, kas see kõik oleks sündinud pisiasjata, et astusite Keskerakonda?

Peeter:

Kindlasti. (Tülpinult.) Ausalt öeldes olen väsinud seda teemat kommenteerimast. Maja hoonestusõiguse konkurss toimus teatavasti Reformierakonna valitsemise ajal. Loodan, et inimeste silmad on natuke avanenud ja ütlen täiesti ausalt, et pole see Keskerakond millegi poolest hullem kui mõni teine erakond. Igal pool on nii tarku kui ka lolle inimesi.

Mille eest oleks teie alluvuses töötaval inimesel kõige lihtsam kinga saada?

Peeter:

Kui ta meie maja tulevast klienti kuidagi solvab, alavääristab või häbistab.

Priit:

Sellest, jah, piisab, kui ta aru ei saa, millega ta hakkama sai ja järeldusi ei tee.

Peeter:

Paraku on just suhtumine see, mida muuta ei saa. Lihtsam on uus inimene leida, kui vägisi üritada muuta isikuomadusi, mis ta lastetoast kaasa saanud.

Isiklik elu pole viimase aja mahvi tõttu kannatanud?

Peeter:

Ühe päeva olen nädalavahetusel püüdnud ikka vabaks võtta. Aga kuna mu elukaaslane Märt on samuti praegu väga tööga hõivatud, oleme mõlemad hommikust õhtuni rakkes.

Priit:

Elus on kõik tasakaalus, see on jälle see karma seadus, aga teine avaldumisvorm. Kõige eest tuleb maksta ja kui sul pole aega, kannatab ka isiklik elu... Ma olen viimastel aastatel pidanud rohkem aega omaette veetma. Praegu mul elukaaslane siiski on.

Märt Agu hakkab tegutsema Solarise tantsuakadeemias. Peeter, on see omamoodi kingitus talle?

Peeter:

Kindlasti mitte. Tantsuakadeemia maksab samamoodi renti nagu kõik teisedki. Meil on äri- ja eraelu kaks eri teemat. Kui isegi BDG midagi Solarise majas ise teeb, siis tuleb renti maksta – investorite rahakotte ei saa sassi ajada.

CV Priit Rebane

Sündinud 12. septembril 1967

Õppinud aastail 1987–1990 Tallinna Polütehnilises Instituudis automaatikateaduskonnas

1992–1993 AS Balti Auto tegevdirektor

1994–... firma BDG juhatuse liige ja üks asutajaid

Huvialadeks suusatamine, windsurf, sukeldumine, fotograafia, reisimine, kulinaaria, muusika

Peeter Rebane

Sündinud 24. aprillil 1973

Lõpetanud 1995. aastal kiitusega Harvardi ülikooli (majandus, psühholoogia, audiovisuaalsed kunstid)

1992–1993 AS Balti Auto

finantsdirektor

1994–... firma BDG juhatuse liige ja üks asutajaid

2001–2002 ETV, Eurovisiooni lauluvõistluse produtsent

2005–2006 Tallinna kultuuriväärtuste amet, Euroopa Kultuuripealinn 2011 projektijuht

Paljude organisatsioonide ja ühingute liige

Huvialadeks filmikunst, kickboxing, sotsiaalpsühholoogia, purjetamine

Arvamus

Märt Agu

Peetri elukaaslane

Minu arvates on Priit palju tasakaalukam kui Peeter, kuid ka Peetril on nooruslikku uljust vähemaks jäänud. See on asendunud kogemuslikkusega.

Mõlemad vennad on kõiges väga pedantsed. Juhuslikkust ja eksperimentaalsust neist just väga ei kiirga. Kõik detailid on lõpuni läbi mõeldud. Samuti on nad väga praktilised, lihtsalt niisama kumbki naljalt millegi pärast ei muretse ega räägi.

Naljasoonelt on vennad minu arust üldse väga erinevad. Priit hindab rohkem kvaliteethuumorit, Peeter aga muutub vahel oma naljadega täitsa lapseks. Tema krutskid toovad tihti naerust pisara silma.