Priit Pullerits: valimissaated teevad valijast kitse

Priit Pullerits. Foto: .

«Luurekeskus» pühapäeval kell 20.30 Kanal 2s; «Valimisstuudio» kolmapäeval kell 21.40 ETVs

Siin ei oleks justkui midagi pikalt arutada. Kanal, saatejuhid ja saate nimi ütlevad ju kõik. Kui seda peaks tõsisel ilmel vaatama, mida Hannes Võrno Kanal 2 «Luurekeskuses» teeb, oleks tegu läbikukkumisega. Ja kui seda ei saaks surmtõsisel ilmel vaadata, mida Andres Kuusk ja Lauri Hussar ETV «Valimisstuudios» teevad, oleks samuti tegu põrumisega.

Aga hoolimata sellest, et kaks valimiseelset saadet mängivad vaatajate võitmise nimel nii erinevat mängu, pole põrmugi ebaõiglane neid teleturul silm silma, hammas hamba vastu seada. Seda enam, et seekord ei saa ETV end rivaalitsemisest välja vingerdada traditsioonilise vabandusega, nagu poleks reiting talle tähtis. Sest kelle teise kui kõigi vaatajate-valijate huvides nad kallist eetriaega kulutavad?

Andestage järgnev võõrsõna, aga see kõlab siin nii hästi: «Valimisstuudio» oli booooring! Igav ja tüütu. Kui kutsuda pooleteisetunnisesse saatesse üheksa esinejat, suurparteide ässadest (Peeter Võsa) algajate üksikkandidaatideni, kellest paljudel pole ühist kokkupuutepunktigi, ei maksa loota, et sealt midagi sisukat kooruks.

Igaüks puistas moka ja näpu otsast paar mõttetera, et ennast upitada, aga debatti ei tekkinud.

Lausa ime, et need paarkümmend inimest, kes olid kogunenud Jõhvi kontserdimajja sündmust tunnistama, enne lõppu minema ei jalutanud. Aga kas märkasite, kui paljud istmed olid juba algusest peale tühjad?

Eks saate sordiini alla vajumises oli oma roll ka Kuusel ja Hussaril, kes võrdsuse printsiibist lähtudes jälgisid püüdlikult, et erakondade esindajad liiga laiutama ei hakkaks. See on küll kiiduväärt, et ka Sonda või Aseri valimisliidu esindaja piisavalt sõna sai, aga ilmselgelt oli tegu enamuse huvide ohverdamisega vähemusele kummarduse tegemise nimel.

Olen pahane? Jah, olen küll. Sest ei kujuta kuidagi ette, kui palju Virumaa inimesed targemaks said, et mõistlikum otsus langetada. Samas tunnen kaasa Kuusele, Hussarile ja ETV-le, et «Valimisstuudio» on neil kui rist ja viletsus kaelas.

Kui «Valimisstuudio» oli vähemasti stiilipuhas lipsustatud-uinutav demokraatia mängimine, siis «Luurekeskus» oli žanriline tohuvabohu.

Eelreklaamid tekitasid uskumuse, et tuleb midagi hoogsalt harivat. Kohati tuligi, nagu poliitikute kehakeele või kantseliidist kolisevate lausete lahkamine. Liiati oli Võrno tekst tempokamaid ja kaasahaaravamaid, mis Eesti teleekraanidelt viimastel aastatel tulnud.

Aga poole peal lükkas Võrno ekraanile oma vana kamraadi Mart Juure, mis mõjus samamoodi, nagu oleks Juurika naljarubriik paigutatud Postimehes majandus- ja välisuudiste vahele. Ja «Luurekeskuse» lõpetanud Peeter Oja professori rollis, Võrno teine kamraad, üksnes kinnistas arvamust, et ju see ikka naljasaade on.

Kokkuvõttes jääb valija, keda mõlemad saated targemaks püüavad teha, kitsena kahe heinakuhja vahele. Ühes kuhjas paistab hein korralikult kuivatatud, aga on seetõttu maitsetu, teises näib värskelt niidetud, aga tikub kõhtu lahti ajama.