«Foobia» startis kiljete ja pisaratega

Hirm ämblike ees ehk araknofoobia on maailmas enim esinev hirm, aga sellestki aitab uus telesaade üle saada. Foto: SCANPIX

Pühapäeva õhtul alustas Kanal 2s Kristjan Jõekalda juhitud «Foobia», milles aidati arahnofoobe.

Avasaates otsisid spetsialistide abi ämblikukartuse all kannatav 18-aastane õpilane Vivian, 29-aastane personalitöötaja Katrin ja 29-aastane turvatöötaja Maarja ning lisaks saatejuht Jõekalda ise.

Viviani ämblikukartus pärineb lapsepõlvest, kuid alles mõned aastad tagasi suutis ta vajadusel ämbliku maha lüüa. Nüüd on võrk tema jaoks sama hull kui ämblik ise ning keldrisse ja puukuuri ta jalga ei tõsta.

Katrin näeb ämblikke isegi seal, kus neid pole, näiteks mahavisatud tomatisabades. Ämblikut kätte võtta ei julge ta mingil juhul, kuid ta pole elus ühtegi tapnud, sest need pidid õnne tooma. Kui ta ämblikuga kohtub, ehmub ta, hakkab karjuma, peopesad muutuvad higiseks ja jookseb minema.

Maarja foobia põhjustas lapsepõlves juhtunu - kollane ristiämblik hammustas teda kõrva tagant ning tekkispõletik. See šokk jättis jälje eluks ajaks.

Terapeut Margit Tamm psühhiaatria ja psühhoteraapia keskusest Sensus ravis saatesosalejaid nn eksponeerimisteraapia abil, mis tähendas, et foobikud pandi järjest intensiivsematesse olukordadesse, kus nad pidid oma hirmust üle olema.

Esimeses koduülesandes vaatasid foobikud ämblikuteemalisi fantaasiafilme, pilte ning mässasid kummiämblikuga. Kõik neli said ülesandega hästi hakkama. Maarja tunnistas, et hakkas filmi «Charlotte koob võrku» alguses nutma, kuid filmi lõpuks paistis ämblik juba täitsa armas.

Esimene ühine eksponeerimissamm tähendas puude ladumist. Ärevil Katrin kiljus ja karjus, Vivian kohtas suurt ja paksu ämblikku ning Maarja leidis, et see on kõige raskem töö, sest lausa hingeldama ajab. Puude ladumisega said kõik hakkama ja tuli tõdeda, et ämblikud lähevad ära, kui inimene askeldama tuleb.

Teisele eksponeerimisseansile loomaaaeda läksid tüdrukud vägeva tundega. Ülesandes tuli vaadata ämblikku nii lähedalt kui võimalik. Maarjal tulid pisarad silmi, kuid võttis julguse kokku ja läks tagasi. Varsti ärevus vähenes: «Lõpuks jäin vaatama ja mõtlesin, et mis ta ikka teeb. Pärast oli naljakaski, et nii igav loom.»

Kolmas katse oli juba raskem - foobikute kätte anti surnud linnutapik. «Ma arvasin, et olen palju julgem juba,» ohhetas ja ahhetas Kristjn surnud ämblikku nähes. Tüdrukud tunnistasid, et esimene ehmatus oli suur, kuid suutsid ämblikku siiski kätte võtta.

Järgmises saates saab näha, kas ämblikukartjad saavad hirmust lõplikult üle.