Kaks kanget alustavad seiklusterohket reisi

Seljakotirändur Teet Margna on pärast ränka teekonda jõudnud Andide 2400 meetri kõrgusel mäetipul asuva muistse püha linna Machu Picchu jalamil. Foto: Kanal 2

Täna algab Kanal 2s reisisaade, mis viis kaks kanget Lõuna-Ameerikasse – Hannes Võrno disainitud ülikonda riietatud Kristjan Jõekalda peatub luksushotellides, Teet Margna rändab aga seljakotiga.

Esimeses saates saab seljakotiga rändav Margna endale elukindlustuseks kaasa 0,8-karaadise ja 60 000 krooni maksva briljandi, mis opereeritakse talle käsivarde. Viietärnihotellides peatuv Jõekalda saab aga selga Võrno disainitud reisiülikonna.

Ecuadori jõudes lähevad sõprade teed lahku – samal ajal kui Jõekalda mõnuleb isikliku reisisaatjaga luksushotellides ja naudib head sööki, ripub Margnal metsikus looduses rännates hing paelaga kaelas. Nii saab näha paralleelselt kahte meest ühel, kuid ometi erineval reisil.

Jõekalda tunnistab reisile tagasi vaadates, et kõige rohkem meeldis talle just Ecuadoris. «Seal oli kõige parem toit, hommikusöögiks pakuti isegi kalkunit,» meenutas ta. Kõige kehvemat toitu pakuti aga Tšiilis kuulsas Ritzi hotellis. «Seal olid vorstid nagu kauboikaabud ja isegi juust higistas,» muigas ta.

Vaatamisväärsusi oli Jõekalda sõnul nii palju, et ei jõua kokku lugedagi. «Võib-olla isegi liiga palju,» tunnistas ta. «Seal oli kõik püha – püha mäe juures oli püha org, millest voolas läbi püha jõgi ja selle keskel oli püha kivi, sest seal olid kunagi käinud inkad,» rääkis ta.

Margnast, kes pidi vaatamisväärsusteni oma käel jõudma, Jõekaldal kahju ei olnud. «Mul oli hea meel, et mina niimoodi sain elada,» tunnistas ta. «Ise ta tahtis seiklusi otsima minna ja kui tal seal vilets oli, siis oli see tema enda süü.»

Margna tunnistab, et mõnikord tuli ette katsumusi, mis tuju nulli viisid ja koduigatsust tekitasid.

«Meie tiimil tuli mitmel korral ette üsna ekstreemseid olukordi ja sellistel momentidel tuli paar korda tõesti pähe mõte, et miks ma seda küll teen,» tõdes ta ning lisas, et kõige jubedamad hetked olid siis, kui kaamera ära varastati, buss teelt välja sõitis või väsimus nii suureks kasvas, et ei jaksanud enam püsti seista.

Enamik kohalikke olid aga Margna sõnul abivalmid ja sõbralikud. «Keelebarjäär oli kohati üsna suureks takistuseks, kuid käte ja jalgadega vehkides saime ikka hakkama,» ütles ta.

Kahe kuuga käidi läbi neli riiki, kuid Margna kinnitusel võiks ta igas riigis veeta vähemalt kaks kuud. «Iga päev tõi uusi imeilusaid vaateid, kuulsaid vaatamisväärsusi, põnevaid seiklusi ja uusi inimesi – sellest tekib üsna kiiresti küllastus ja siis pole võimalik seda enam vastu võtta ja nautida,» rääkis ta.

«Sellepärast on paljud emotsioonid jõudnud minuni alles tükk aega hiljem, kui reis juba ammu seljataga,» tõdes Margna. «Just seepärast ootan ma isegi seda saadet, et veel kord läbi elada neid seiklusi, milles osaline olin.»