Pedigree: tegime täpselt sellise plaadi, nagu tahtsime

Industriaalibossid Pedigree, vasakult Bonne (laul), Jaagup (trummid), Marx (bass), Taff (kitarr). Foto: Heikki Leis

Uus plaat

Pedigree

«Skeletal»

(PSU RELA 08)

Eesti industriaalmuusika rajaja ja parimaks kodumaiseks live-bändiks nimetatud Pedigree esitleb täna, 11. septembril Tallinna klubis Rock Café ning 18. septembril Tartu klubis Plink Plonk uut kauamängivat «Skeletal». Sellel puhul sai öises stuudios küsimusi esitatud bändi tuumikliikmetele. Küsimustele vastasid kitarrist Taavi «Taff» Aavik ning laulja ja sõnade autor Holden «Bonne» Laamann.

Kas nüüd on tunne, et plaat on täiesti valmis ja vastab teie ootustele?

B: Nüüd on valmis, sest master on lõpuks tehases, ja näed, paberid on kah trükist käes. Selles mõttes on valmis, jah (naerab).

T: Musa mõttes on nüüd purgis täiesti. Ei saa enam ümber teha.

B: Plaat on valmis. Nüüd ei kibele tükk aega enam.

T: Selles mõttes jah, et kas mulle tundub või mis värk on, et kuidagi sel asjal on orgunn nii räme, et tegemist on nii palju, et täiesti... Kett on maas. Kaks nädalat pole normaalselt magada saanud.

Kuidas selle albumi tegemine siis keerulisem on?

T: Plaat on pikk esiteks ja jumala p****s on miksida 19 lugu valmis. Teine on see, et sellise hunniku lugude järjekorda panek on päris keeruline, et see plaat kuidagi elama hakkaks.

B: Selle üle oli kõige rohkem vaidlemist ja pidurdamist, aga lõpuks jäi ikka see nimekiri, mis esimesena välja pakutud sai.

Bonne, eelmise plaadi «Growing Apart» pühendasid sa mõnes mõttes oma isale. Kas «Skeletal» on samuti kellelegi pühendatud?

B: Selles mõttes küll. Ei ole nagu nii tükk aega midagi nii halba juhtunud. «Growing Apart» oli selles mõttes tõsisem jah, et Taffil suri kah just enne isa ära ja minul üldse mingi paar kuud enne plaadi ilmumist.

Selle plaadi peal, nagu võid isegi lugeda, mingeid pühendusi pole, väga minimal ja sirgjooneline ja ainult basic inf ja vanakooli kujundus. Kui keegi küsiks, kellele me selle plaadi pühendame, siis...

T: Eesti rahvale (naerab)!

B: ...võib öelda, et eesti rahvale, sest kujundus on sinimustvalge.

See on kogu bändi arvates siis seni parim plaat?

B: Iga bänd, mis toodab veel uut materjali, ei tohikski teisiti üldse arvata. Kui bänd juba ise vaatab, et, t**a, see eelmine plaat oli ikka parem, siis ei olegi mõtet üldse uut plaati teha.

T: Mõne bändi kohta tekib küll küsimus, õigemini küsimust polegi... Mingid bändid teevad ainult raha pärast uue plaadi.

B: Selge on, et klassika on klassika ja paljude bändide esimene plaat jääbki parimaks. Aga meie päriselt kah arvame, et see on siiani parim materjal. Stiililiselt hästi lai, sellepärast loodan, et inimestele hakkab ta ajapikku rohkem meeldima kui mitte meeldima. See on selline plaat, mis esimesel kuulamisel võib ehmatada natuke ja iga kuulamisega avastad sealt asju ja hakkad rohkem kuulama.

T: Võib olla isegi nii, et kui osal inimestel oli eelmisel plaadil üks lemmiklugu, siis sealt on juba kaks või kolm. Valikut on rohkem.

B: See on stiililiselt veel liigitamatum, mis mulle meeldib. Leiab ikka igasugu möllu, polkast rokini värki.

Sellest rääkides, kuidas te Tõnu Aare nõusse saite?

B: See ei ole mingi nali ega midagi, sest me oleme tõsised Apelsini fännid ja Tõnu Aare on üks Eesti läbi aegade parimaid songwriter’eid. Väga vinge, et ta meile alla kirjutas sellisele asjale ja minu jaoks loeb see palju. Full respect!

Te Eestist väljapoole pole end väga intensiivselt just pressinud.

B: Ei ole jah. Vist sellepärast, et ei ole meist keegi ise nii hull kirjasaatja. Peaks leidma sellise inimese ja selle plaadiga võib-olla üritame, sest kui juba Siim Nestor ütles, et see plaat peaks läbi lööma, siis võib seda uskuda. Nestor on ikkagi ju lege mees (naerab).

See just liiga raadiosõbralik kraam ei ole kah...

B: Ei ole küll väga, jah.

T: Ei no kurat, seal võib raadios mängida lugusid tohhuijaa. Samas sellist hitti... ma ei teagi, mis see raadiolugu olema peaks.

B: Selge on see, et see pole mingi mainstream-plaat, aga ma ei arva, et seal mingi sellise potentsiaaliga lugusid pole, mis võiksid ka tavalisele inimesele meeldida. Aga ausalt öelda täiesti poogen. Me tegime ikka sellise plaadi, nagu me tahtsime. Me ei mõtle kunagi, kas seda mängitakse raadios. Peaasi, et endale meeldib ja ise oma tööga rahul oled.