Linnagalerii näitab klaasiloomet

Tiina (paremal) ja Maret Sarapu on õed, kes üles kasvanud Kilingi-Nõmmes ning alustanud oma kunstnikuteed õpetaja Asta Sussi käe all. Nüüdseks on neist saanud rahvusvaheliselt tunnustatud klaasikunstnikud. Foto: Alar Raudoja

Esimest korda Pärnu linnas on kontserdimajas asuvas linnagaleriis vaadata Eesti klaasikunsti aastanäitus, mis annab ülevaate selle kunstiliigi hetkeseisust ja läbilõike nüüdisaegsest klaasikunstist üldse.

Oma töödega esinevad Ivo Lill, Eve Koha, Rait Prääts, Kristiina Uslar, Eeva Käsper, Tiina Sarapu, Pilvi Ojamaa, Vilja Volens, Maret Sarapu, Katrin Tukmann, Malle Hallimäe, Kairi Orgusaar, Heli Press, Riho Hütt, Kristi Ringkjob, Karin Mölder, Kairit Annus, Piret Ellamaa, Maarja Priks.

Oma nägu

Näituse teemal “Rahvuslik pärand” avas klaasikunstnik Kai Kiudsoo-Värv, kes on tänavuse väljapaneku koostajagi. Iga kord võtab klaasikunstnikest keegi aastanäitust vedada: mõtleb välja kontseptsiooni ja valib tööd, rääkis Kiudsoo-Värv. “Kahtlemata on Eesti klaasikunstil oma nägu. See on kujunenud piiririigis ida ja lääne vahel ja andnud kummalise sümbioosi: ühelt poolt selge põhjamaine vaoshoitud maitsekus, teisalt värv, julgus ning lopsakas kokkupanekuoskus,” iseloomustas ta.

Eesti klaasikunstnike ühendusse kuulub 50 kunstnikku, neist tegutsevaid klaasikunstnikke on 30. Nemad esinevad töödega rahvusvahelistel näitustel, nii mõnigi neist on pärjatud üleilmsetel klaasikunstikonkurssidel.

“Loen tulemusi ja imetlen, kui järjekordselt on mõnel võistlusel 600 osavõtjat, aga jälle kaks eestlast esikolmikus,” märkis Kiudsoo-Värv.

Peale konkursside on klaasikunstnike väljundiks tarbekunst. See on aga raskendatud, sest klaasipuhumisvõimalusi napib, ainus Eesti klaasivabrik Skankristall läks hingusele. On mõni stuudio, mille juures tegutseda saab. Paljud klaasikunstnikud töötavad kunstiõpetajana kunstikoolides ja -akadeemias. On neid, kel on oma stuudiod, kus võimalik teha tellimustöid: firmakingitusi, auhindu, interjööri vitraaže ja klaaselemente ning tarbenõusid.

Eesti kunstiakadeemia annab sel erialal tehnilises plaanis väga laiapõhjalise hariduse: tudengeid õpetatakse looma skulptuurist kuni klaasseinani. See tähendab, et lõpetajad on võimelised töid tegema interjööri tarbeks, aga ka klaasidisaini ja näitusetöid. Akadeemias õpetatakse näiteks nii unikaalset tehnikat nagu vaskkäia graveering. Pärnu näituselgi eksponeerib sellist tööd Pilvi Ojamaa.

Pärnu linnagalerii valiti aastanäituse paigaks, sest see meeldis väga. Klaasikunstnike aastanäitus ongi kordamööda eri linnades, et hajutada Tallinna-kesksust.

Vanad ja uued tähed

Ivo Lille peetakse Eesti klaasikunsti lipulaevaks. Tema osaleb näitustel ja kunstielus aktiivselt 1985. aastast. Inspiratsiooni saab ta loodusest. Lille arvates on klaasikunst sedavõrd marginaalne asi, et tavainimene ei puutu sellega oma elus üldse kokku. “Eestis tehakse näitusi küll, kuid pole klaasikollektsionääre. Igas suurlinnas on tavapärane, et tegutseb klaasikunsti kollektsionääride võrk, kes korjab ja vahetab kunsti. See on põnev maailm, kus tegijadki üksteist tunnevad. Väike ring,” selgitas Lill.

Ivo Lill valmistab põhiliselt mitmemeetrisi skulptuure ja vitraažegi. Tema kodustuudio koos klaasisulatuse ahjudega asub Tallinnas Nõmmel. Töid saab imetleda veebiaadressil www.ivolill.com.

Kristiina Uslar on Pärnu 4. keskkooli vilistlane, kunstiakadeemiasse õppima asus ta kaheksa aastat pärast keskkooli lõpetamist. Vahepealsed aastad möödusid oma teed otsides ja üldse mitte kunstivaldkonnas. Uslar pole kunstikooliski õppinud. Klaasikunsti õppima sattus ta juhuse tahtel.

“Tundsin ära, et see on õige,” lausus ta. Pärast magistrantuuri jäi Uslar akadeemiasse õppejõuna tööle. Tema on üks Eesti klaasikunstnikest, kelle looming on äratanud rahvusvahelisel tasemel tähelepanu ja toonud võidu mitmelt disainikonkursilt, viimase neist sel kevadel. Töödega saab tutvuda internetis leheküljel www.kristiinauslar.com.

“Julgustan noori kunstiga tegelema. Muidugi on vaja palju tööd teha, et kunstnikuna ära elada. Kel kunst sisemiseks vajaduseks, see jõuab varem või hiljem sellesse valdkonda. Toon näiteks enda. Vahel on hea, kui kunstimaailma astutakse puhta lehena. Kui värvitunnetus on olemas, siis joonistamine ja maalimine on õpitavad,” rääkis Uslar. “Alguses oli õpingutes raske, aga see on nagu kooliraha, mis tuleb maksta. Sisemine siht on kõige tähtsam.”

Tublid pärnumaalased

Tiina Sarapu on samuti klaasikunstnik ja Eesti kunstiakadeemia klaasikunsti osakonna õppejõud.

Sarapu on sündinud-kasvanud Kilingi-Nõmmes. Tema kunstiõpetaja oli Asta Suss, keda kunstnik tunnustab kui suurepärast juhendajat. “Klaasikunst oli intuitiivne valik, selles oli midagi salapärast ja paeluvat. Olen väga-väga rahul, see on põnev eriala,” lausus Tiina Sarapu.

Klaasikunstnik on ka õde Maret Sarapu, kes käinud Tiina jälgedes. Mõlema õe looming on leidnud rahvusvahelist tunnustust. Vaadake www.glass.ee.

Klaas annab väga palju võimalusi oma loovuse väljendamiseks, sest selle materjali töötlemiseks on palju tehnikaid: esemeid sünnib klaasseintest -nõude ja -helmesteni. Maailmas on leitud näiteks iidseid klaasesemeid Kristuse-eelsest ajast, mille valmistamise tehnoloogiat ei suudeta järele aimata. Samal ajal on see kunstiala väga kallis, sest klaasi tuleb töödelda masinate ja seadmetega. “Praegu on maailmas tõusev trend klaasinstallatsioonid, -objektid ja -skulptuurid. Pisikeses Pärnu linnagaleriiski on niisuguseid väljas. Tasub tulla vaatama.”

Näitus on avatud tööpäevadel 10-18 ja laupäeval 10-16 kuni 4. oktoobrini.