Raamatukogus ootab avastamist klaashelmemaailm

Liisi Junolaineni kaelas on kee "Saku-Nivea", mis on loodud taaskasutatud õllepudelitest ja kreemipurkidest. Foto: Karin Klaus

Pärnu keskraamatukogus (Akadeemia 3) saab vaadata klaasikunstnike tööde näitust teemal “Helmesread”.

Kuraator Liisi Junolainen on näitusele kogunud üheksa kunstniku klaashelmed, mis vormistatud eheteks või omaette väikesteks kunstiteosteks. Kasutatud on väga erinevaid klaasitöötlemistehnikaid (kuumtöötlus, lihvimine, sulatamine). Tulemuseks on imeliselt mitmekesised helmed: ühed on õhulised, läbipaistvad ja voolava kujuga, teised maalähedastes toonides ja robustsema töötlusega, kolmandad põnevate mustrite ja originaalsete vormidega.

Esiemade traditsioon

Junolainen sai helmenäituse mõtte, otsides muuseumide fondidest Eesti vanemaid helmeid tarbekunsti muuseumi näituse “Klaashelmed maailma rahvaste kultuuris” tarvis. Tõuke andis sellesuvine laulu- ja tantsupidugi, kus kunstnik märkas osalejate rahvariideid imetledes, et tihti unustatakse naisterõivastele klaashelmekeed lisada.

“Vanasti naised ilma helmekeeta peole ei läinud,” selgitas Junolainen. “Esimesed helmed pandi tüdrukule kaela juba hammaste tuleku ajal ja tagasihoidliku keega läks naine viimsele teekonnale. Kee oli kaelas isegi saunas, sest ei võinud ju teada, mis vaimudega teispoolsuses kohtutakse. Helmeste kandmisel on väga pikk traditsioon ja loodan, et näitus aitab seda kommet taaselustada, eriti Läänemaal, kus kanti helmekeesid ohtralt ja koos rahade-ripatsitega.”

Lihtsad klaashelmekeed kuulusid meie esiemade igapäevaellu ja klaasil oli ehtematerjalina oma kindel koht.

Põhiliselt toodi helmed Eestisse kaugetelt maadelt, kohapeal valmistamise kohta ei ole väga kindlaid andmeid.

Väike töö, aga palju vaeva

Praegu teevad kunstnikud klaashelmeid põhiliselt uute tehnikate järeleproovimiseks või omaette töödena enda mõtete väljendamiseks.

Kunstnik Tiina Sarapu valmistab helmeid oma sõnutsi tehnikate katsetamiseks, kuid peamurdmist on pisikese helmega niisama palju kui mis tahes tööga.

“Helmeid saab teha sulatusahjus, puhumistehnikas või leekpõletiga sulatades,” rääkis Sarapu. “Muidugi on helmes tore väike ja mänguline asi, aga kui kunstiliselt protsessi sisse elada, tuleb teha ikka samasugust idee arendamist ja tööd nagu suurema asja puhul.”

Junolainen lisas, et helmeid teha on täpselt nii lihtne või keeruline, kui kogenud meister klaasialal on.

“Töö keerukus ei sõltu selle mõõtmetest: helmeste puhul peab samamoodi välja mõtlema, kas teha terve kee või ainulaadne väike helmes,” selgitas kunstnik. “Erinev on ehk ainult see, et kui helmega saad õige nipi kätte, teed neid meeleldi veel ja veel, aga pärast ühe suure asja valmimist ei taha midagi sellist tükk aega teha.”

Omaloodud klaashelmeid on näitusele toonud Liisi Junolainen, Kati Kerstna, Kairi Orgusaar, Kai Saarepuu, Kersti Vaks, Mare Saare, Kristiina Uslar, Toomas Riisalu ja Peeter Rudaš.

Näitus on avatud tööpäeviti 10-19 ja laupäeval 10-17 kuni 3. oktoobrini.