Rasedate kummalised isud võivad teatud juhtudel lausa äärmuslikuks söömishäireks üle kasvada.
Lapseootel naiste salajased söögipatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevatel andmetel kannatab 8 kuni 65 protsenti rasedatest söömishälbe all, mida muu hulgas on seostatud rauapuuduse ehk aneemiaga, kirjutab Health24.
Seda kõrvalekallet tähistav ingliskeelne lühend pica tuleneb sõnadest persistent ingestion of unsuitable substances. Lihtsasse eesti keelde lahti seletades on tegu seisundiga, kus inimene sööb pidevalt aineid, mis tavajuhul söögiks mõeldud ei ole. Enamasti puudub neil ainetel ka igasugune toiteväärtus või siis on see väga madal.
Vahukoort lambarasvaga
Kui lapseootel naine keset pilkast ööd ärkab ja unesegase abikaasa poodi saadab, pole selles midagi üllatavat. Kästagu mehel siis koju tuua marineeritud heeringat, maasikaid või šokolaadikooki.
Miks see nii on, seda ei oska keegi täpselt seletada. Õnneks ei ole taolised söömisharjumused kuigi ohtlikud, kui nendega mitte liiale minna.
Suurem osa naistest muudab rasedaks jäädes oma söömisharjumusi. Nii mõnedki muutused toimuvad paremuse suunas. Näiteks kui naine on enne rasedust vaid rämpstoidust elanud ning otsustab nüüdsest lapse tervisele mõeldes menüü tasakaalu viia.
Vaatamata sellele, et oleme otsaga juba 21. sajandis, on paljud naised kinni vanades uskumustes. Menüüst jäetakse välja isegi selliseid vajalikke toiduaineid, nagu munad, liha, piim ja maks. Nende vältimine on aga kahjulik nii emale kui tulevasele lapsele.
Märgates, et tema söömisharjumused on lapseootuse ajal ebaloogiliseks muutunud, oleks rasedal alati mõistlik pidada nõu arsti või dietoloogiga.
Vihmaussidega võidu
Kui rase naine tarbib regulaarselt söögiks sobimatuid ja toiteväärtuseta aineid, ongi tegu nähtusega pica. Sellel on ka oma eriliigid.
Vajadus süüa mulda või savi kannab nime geofaagia (muide, «geofaag» saab öelda ka vihmaussi kohta). Kui rase sööb tohutus koguses tärklist, on tegemist amülofaagiaga.
Muudest mitte-toiduainetest meeldib rasedatel krõbistada veel ka jääd, paberit, põlenud tikke, kive, sütt, tahma, sigaretituhka, soodat, küpsetuspulbrit ja kohvipuru. Seda kõike regulaarselt ja suurtes kogustes.
Veidrad söömisharjumused võivad ema ja lapse tervisele halvasti mõjuda. Kivikesi süües saavad viga hambad, mõningatel juhtudel võib tekkida raskemetallide mürgistus. Samuti võivad mullas leiduvad mikroobid nakkusi edasi kanda.
Ebausk või ainepuudus?
Kuigi seda kummalist nähtust on kirjeldatud juba vanade kreeklaste ja roomlaste juures, ei ole teadlased siiani päris kindlad, miks rasedad kruusa või kriiti söövad.
Ühe teooria järgi aitab toiduks sobimatute ainete tarbimine võidelda rasedaid piinava iivelduse ja oksendamisega. Iiveldust leevendab aga ka see, kui rase hommikul enne voodist tõusmist ühe küpsise ära sööb või näiteks sidrunitükki imeb. Kas ka paberi söömisel sama efekt on, selle kohta tegelikud tõendid puuduvad.
Teise hüpoteesi põhjal söövad naised mulda või tärklist, sest neil on mingi kindla aine puudus. Läänemaailma naistel, kes regulaarselt arstide ja günekoloogide jälgimise all viibivad, ei tohiks aga raua- või kaltsiumipuudust kuigi sageli ette tulla.
On ka veel kolmandad, kes seostavad veidraid söömisharjumusi ebausu ja kommetega, mis emadelt tütardele edasi antakse. Uuringud on näidanud, et söömishälbeid esineb sagedamini madala sotsiaalse või majandusliku staatusega piirkondades.
Äärmusliku söömishälbe korral võib tagajärjeks olla alatoitlus, aneemia või hoopiski rasvumine, seda juhul, kui tarbitakse suurel hulgal suhkrut või tärklist. Arvestada tuleb ka mürgistus- ja nakkusohuga ning soolte ummistumisega.
Mida siis teha?
Kui rase naine oma veidrate isudega kimpu jääb, tasub alati oma arstiga nõu pidada. Vereanalüüsi abil saab teada, kas rauda või muid vajalikke aineid on organismis piisavalt. Arst oskab ka soovitada sobivaid vitamiine ja mineraalaineid.
Kõige paremini aitab aga kummaliste ainete söömisest üle saada kõrge enesedistsipliin. Lisaks ka teadmine, et mõned konkreetsed ained võivad kahjustada tervist ja seada ohtu nii naise enda kui tulevase ilmakodaniku elu.