/nginx/o/2009/01/27/123842t1h077f.jpg)
Marko Mihkelson ei ole just see tegelane, kellest siin kolumnis kirjutada, kuid teen seda siiski. Nimelt paelus mu tähelepanu üks tema esmaspäevane kirjutis, kus ta kritiseeris üht Anna-Maria Galojani artiklit, mis ilmus ühes inglisekeelses lehes ja rääkis meie riigi välispoliitikast.
Iseenesest on see loomulik, et inimesed saavad asjadest erinevalt aru. Kuid heaks tooniks on püüda ümber lükata inimese argumente. Marko ei viitsinud aga argumentide peale klahve kulutada. Selle asemel tuletas ta vaid lugejatele korduvalt meelde, et Anna-Maria on olnud Playboy kaanetüdruk. Ehk mulle jäi vähemalt mulje, et Marko arvates ei tohigi inimesel, kes on poseerinud Playboy kaanel, olla oma arvamust.
Ma ei ole Anna-Maria fänn, ja kindlasti ei ole ma ka Marko Mihkelsoni Suurim Sõber, kuid küsimus ei olegi mitte neis kahes vaid ühiskonna laiemates hoiakutes.
Võin eksida, kuid minu meelest ei nulli Playboys poseerimine ära kõiki teisi saavutusi, mis inimesel on. Alustades näiteks haridusest ja lõpetades teiste suuremate või väiksemate eneseületuste ning sageli ka fopaadega. Või tõesti on nii, et pärast Playboys poseerimist muutub inimene lihtsalt ajudeta kanaks, kelle põhitööks on olla ilus ning maksimaalselt nappides stringides ja stilettodes oodata oma meest koju, talle tallekese-silmadega otsa vaadata ning võimalikult suurt naudingut pakkuda.
Omaette küsimus on muidugi see, kas Playboys poseerimine õilistab inimest. Kuid fakt on, et paarikümne aasta pärast, kui keha ei ole enam nii vormis kui täna, on Jänkudel hea neid pilte vaadata ja noorusaegu meenutada. Pealegi ei ole Playboy näol tegemist Hustleri taolise pornoajakirjaga, kus juhuslikes poosides neidised üksteise peale urineerivad ja vahele ka muud roppust teevad.
Kuigi Eestis on alastusega üldse mingi arusaamatus. Näiteks kord ületas meediakünnise skandaal, et keegi Bussi-Pirjo, kes oli poseerinud hingusele läinud meesteajakirja DI sündsatel fotodel, töötab koolis huvijuhina. Et kas see ikka on sünnis? Paljad tissid ikkagi! Seda, et tal ei olnud keskharidustki, mis võiks olla sellele ametikohale kandideerimise üheks eelduseks, mainimisväärseks aga ei peetud.
Võrdluseks võiks sirvida mõni moraalijünger vahelduseks saksa noorteajakirja Bravo ning analüüsida, millega see kõik tähelepanelikku vaatajat üllatab.
Kuid et mitte teemast kõrvale kalduda, arvan ma, et täna, kui fotoaparaadid on pea igas telefoniski, ja iga kolmas aktiivne eestlane tegeleb fotograafiaga, on intiimseid pilte isiklike arvutite kõvaketastel rohkem, kui me arvata oskame. On ju neidiseid, kellele meeldib poseerida ning ega need pildid ju kusagile ei jõua. Muidugi eeldusel, et üks ei taha teisele käkki keerata. Kuid see on juba omaette teema.
Kuid küsimus jääb ikkagi – kui inimene end oma poiss-sõbra või porfessionaalse fotograafi ees lahti riietab või lihtsalt laseb endast meelaid fotosid teha, kas siis kõik tema muud rollid kaovad ja temast jääb järgi vaid loll bimbo, seksuaalse ihaluse objekt?
Ma olen enam kui veendunud, et inimesel võib olla ühiskonnas mitu rolli. Nii tööl, kodus kui ka puhkehetkel. Näiteks Playboy modell võib olla nii armastav abikaasa, ema, ettekandja kui ka lumelaudur. Sest siin ei ole mingit rollikonflikti ja üks ei välista kohe kindlasti teist.
Loomulikult on erandeid, kuid minu meelest on aktifotode kasutamine kellegi tõsiseltvõetavuse õõnestamiseks võrdne sellega, et kõiki naisi, kes vähegi head välja näevad, automaatselt idiootideks pidada. Eriti veel meie riigis, kus naistel on oluliselt suurem roll ja kõrgem eneseteadvus kui mõnel lõunamaal.
Prantsusmaal näiteks ei tehta teemat sellest, et nooruke presidendiproua on omal ajal kaunistel fotodel alasti poseerinud. Loomulikult ei ole ta ka Evelin Ilves, kuid loodan siiralt, et kunagi jõuab ka meie ühiskond inimestest rääkides sügavamale diskussioonidest, kas keegi oli kunagi Playboy jänku ning kas tal olid mingil suvalisel pildil tissid paljad või kaetud. Ma võin eksida, kuid minu meelest näitab see ühiskonna arengutaset.
Mida arvad Sina, kas Playboys poseerimine tembeldab naise lolliks?