Metsatöllu salatalust leiti muinasrelv

Marko Atso näitab oma talust leitud nuiaga sarnaseid jooniseid. Foto: Artur Sadovski, Kaire Nurk

Läinud aasta jaanipäeval avastas Metsatöllu trummar Marko Atso oma talus Valgamaal tiiki kaevates paraja õuna suuruse metallist objekti, mis osutus hiljem keskaegse sõjanuia osaks.

Atso sõnul oli tegemist jaanipäeval korraldatud talukorrastamistalgutega, kui üks Tartust pärit sõber lõi oma kummikunina vastu muu sodi sees vedelevat kamakat. Pärast mudakihi eemaldamist paljastus sellest sarviline pronksmunakas, mida läbis silindriline auk.

«Ei noh, huvitav ja ilus asjake tundus,» meenutas Atso. «Kellelgi polnud õrna aimugi, mis jublakas see võiks olla. Ma arvasin, et ehk vanaaegse sängi päitsinupp või midagi sellist.»

Lõpuks jäi tundmatu otstarbega dekoratiivne ese talukööki pajalapikonksu otsa seisma ja elas seal üle aasta oma vaikset elu. Paari nädala eest külastas metsatalu («Siin on 300 meetrit metsa ümberringi ja nii vaikne, et kõrvadel hakkab valus,» kiitis Atso) üks trummari ajaloohuviline sõber, kes tundmatust objektist tehtud pildid internetti riputas.

13. sajandist pärit

Jää hakkas liikuma. Selgus, et tegemist on keskaegse, arvatavalt 13. sajandist pärit sõjanuia otsaga. Nuia puuvars on muidugi ammu mädanenud, kuid ots ise hästi säilinud.

«Eestlase ja patrioodina on mu hea meel see leid riigile anda,» ütles Atso. «Mõni mees oleks ju taskusse libistanud ja Euroopas raske papi eest hakkama pannud, aga minu jaoks pole raha siin väärtus.»

Nii asub leid nüüd Tartu Ülikooli arheoloogia õppetoolis.

«Võib-olla kuulutavad nad nüüd mu talu arheoloogiliseks kaitsealaks ja hakkavad kaevama,» arutas Atso. «Siis on talus bänditegemisel muidugi kriips peal, aga lahe oleks kah.»

Atso usub, et sellisel asjal on vägi sees. «Mõtle, kui palju inimesi sellega on maha löödud,» arutles ta. «Niisugune asi ei saa mõju avaldamata jätta.»

Vägi on nüüd muusikas

Oma teooria on trummaril ka selle kohta, miks tundmatu sõdalane siinmail haruldast relva koju kaasa ei viinud. «Ehk oli nii, et eesti mees lõi tal kolu sisse ja võttis varustuse endale. Tulgu siis veel meie õue peale kaklema,» arutas Atso Metsatöllu ideoloogiaga täielikus kooskõlas.

«See relv on ju pärit just sellest ajast, millest räägib Metsatöllu muusika,» mõnuleb Atso müstilise kokkusattumuse peale mõeldes. «Juunis-juulis istusime talus bändiga koos ja valmistasime uut plaati ette. Kogu see aeg seisis nuiaots siinsamas. Võib-olla on osa selle väest nüüd muusikas?»

Nüüd viib Metsatöll osakese sellest väest Euroopasse. 24. septembril annavad töllud esimese kontserdi Soome folk-metal-bändi Ensiferum soojendajana nende Euroopa turneel.

Eestis esineb Metsatöll tänavu vaid korra, 27. septembril Rock Cafés sellesama ringreisi raames. Tuur valmistab ette märtsikuus Universali all ilmuvat uut albumit, mille nimi praegu veel saladuseks jääb.

Kommentaar

Ain Mäesalu
arheoloog, keskaegsete relvade asjatundja, TÜ arheoloogia õppetooli lektor

Tegemist on äärmiselt haruldase leiuga: Venemaalt on selliseid leitud kolm, Lätist, Leedust ja Ojamaalt igaühest üks ja Eestimaalt siiani mitte ühtegi.

Ilmselt pärineb see nuiapea 12.–13. sajandist. Arvatavasti pole tegemist puhtalt praktilise relvaga, pigem oli see võimumehe või väepealiku tunnus. Samas sai seda edukalt löögiriistana kasutada ja tõenäoliselt kasutatigi.

Samasuguseid nuiasid on näha Bayeux’ vaibal ja mitmel teisel keskaegsel kunstiteosel. Ka Karja kiriku ühes skulptuurigrupis võib näha meest, kes hoiab samasugust, kuid lihtsama töötlusega eset.

Sellisel nuial oli umbes 70-sentimeetrine puust vars, peenelt töödeldud nuiapea ise on kaunis kerge, kaalub vaid 184,7 grammi. Vars on muidugi nüüdseks mädanenud.

On raske öelda, kelle kaudu või kuidas see ese Valgamaale sattus. Kuna tegemist on juhuleiuga, ei saa me omaniku kohta midagi oletada. See võis olla mõni Vene väepealik, kes siinmail surma või lüüa sai, või siis hoopis mõni kohalik ülik.

Praegu asub ese Tartu Ülikooli arheoloogia õppetoolis, kuid antakse peagi muinsuskaitseameti hoolde. Kuna tegemist on hästi säilinud ja dekoratiivse leiuga, siis vast leiab muinsuskaitseamet võimaluse seda eksponeerida.

Riik peaks maksma leidjatele kohase leiutasu, kuid selle suurust ei oska küll hinnata.