Peeter Simm: balti kett elab edasi

Peeter Simm Foto: Artur Sadovski

Homme möödub ajaloolisest Balti ketist 20 aastat. Filmirežissöör

Peeter Simmile tähendas see päev tööd varavalgest hilisõhtuni.

Balti kett oli katkematu inimkett, mis kulges 600 kilomeetri ulatuses Tallinnast Vilniuseni. Arvatakse, et üksteisel hoidis käest kinni kuni kaks miljonit inimest, kes sel moel väljendas oma suhtumist Molotovi-Ribbentropi pakti, mille 50. aastapäeva tol päeval tähistati.

Tänavu juuli lõpul UNESCO maailma mälu registrisse kantud sündmust jäädvustas paljude teiste hulgas filmirežissöör Peeter Simm, mille tulemusena valmis samal, 1989. aastal dokumentaalfilm «Balti tee». Äsja üllitati see ka laserplaadil.

Simm nendib 20 aasta tagust augustipäeva meenutades, et mälul on omadus talletada kõike meeldivat. Ehk sellepärast, arvab ta, tundubki tagantjärele kõik filmivõtetega seonduv helge ja lausa lillelisena. «Aga ma tõesti ei mäleta, et tookord oleks viha, vihkamist või kaklemist olnud,» kinnitab ta. «Aja jooksul ideaalid muutuvad. Tavaliselt need purunevad, ehituvad osistest vaid haruharva üles, või tekivad täiesti uued ideaalid. Sellest ideaalist aga, mis inimesi Balti ketti tõi, elab suur osa edasi,» sõnab Simm, kelle tööpäev algas tol varahommikul Tallinnas ja lõppes hilisõhtul Eesti-Läti piiril süüdatud lõkke juures.

Kuidas tekkis idee teha Balti ketist film?

Seda ma täpselt ei mäletagi. Ilmselt olid algatajateks produtsent Olav Osolin koos Rein Karemäega ning Maurum ERF Video SP – üks esimesi sõltumatuid stuudioid, kus Osolin asjapulk oli. Nemad mulle selle asja välja pakkusid.

Koordineerimistöö oli ilmselt meeletu?

Enne võtteid käisime Läti ja Leedu kolleegidega kohtumas ja leppisime kokku, et vahetame materjali. Ka meie Rahvarinde staabis korrati Osolini nime pidevalt, nii et Rein Taagepera, kes samuti kuulis kogu aeg seda nime korduvat, arvas täitsa tõsiselt, et tegemist on mingi helikopterifirmaga.

Kuigi olin heade filmidirektoritega koostööd teinud, oli Olavi kohta õige siiski kasutada juba sõna «produtsent». Ta toppis oma nina kõikjale, oskas oma huvi ja tahtmisi taktitundeliselt saavutada. Asi sujus nagu lepase reega. Ta luges kõigile kümnele võtterühmale sõnad peale, keelas intervjueerijail mikrofoni ja oma koonu kaadrisse toppida, ühesõnaga kõik elementaarsed asjad, mille vastu tänase päevani eksitakse.

Käskis juhinduda BBC tasemest. Hea öelda. Et kaamera võiks olla statiivi peal ja mitte tudiseda, sest tegu polnud ju sõjaolukorraga, kus peab kaameraga kuulide all ringi traavima.

Millega päev algas?

Kogu see päev oli tohutult tihe, ja algas see hommikul väga vara. Meil oli koostatud täpne plaan, kus keegi Eestis mida filmib. Intervjuusid inimestega tegi Tallinnas Osolin ise, Karemäe Rein sõitis väga palju ringi ning oli koos saarlastega praami peal. Lepiti kokku, et informatsioon, mida kogume, ei sisaldaks inimeste-vahelist vaenu, kuid loomulikult arutasime ka teistest rahvustest inimeste filmi hõlmamist.

Poliitiline korrektsus ju nii naeruväärne polegi, kui praegu tihtilugu tänitatakse – seda võib kas või ameeriklaste pealt näha. Nad tulevad välja ükskõik millisest kriisist ja saavad jagu ükskõik millisest vaenlasest. Üks aga, mida nad karta oskavad, on etniline konflikt, ja seda nad ka väldivad.

Muide, oma poliitilise korrektsusega jõudsime lausa karikatuursuseni. Nimelt tahtsime, et filmis näidatava kaardi peal ei hakkaks kett pihta Tallinnast. Nii et alustasime täpselt marsruudi keskelt Riiast, ja see hargnes siis kahele poole.

Minu päev algas aga hoopis Interrinde üritusega, mis toimus Majaka klubi õuel Peterburi maanteel. Mäletan, et ostsin 28 rubla eest vihmavarju, mille kõik õmblused on tänaseks mitu korda oma käega üle õmmeldud. Karkass peab siiani vastu, hea Tartu tehase vihmavari, kuigi niit mädanes läbi. Ostsin selle kiiruga selleks, et Interrinde juhile, praeguseks meie hulgast lahkunud Jevgeni Koganile vesi filmimise ajal kaela ei sajaks. Sellest oleks saanud hea reklaamfoto filmile.

Kuidas teisse sellel kogunemisel suhtuti?

Ega meid klobitud. Kuigi Interrindel oli räuskav maneer, puudus see tol hommikul Majaka tänaval sootuks. Ei saanudki aru, mis asja nad tol vihmasel hommikul seal ajasid. Rohkem ma Koganiga kokku pole puutunud, kuid toona jättis ta sõnaosava poliitiku mulje, kes ka inimesi taltsutada üritas. Et ei läheks mäsuks kätte, nagu nüüd pronksööde aegu juhtus.

Paraku jäi aga see Interrinde koosolek filmist välja just tasakaalu huvides – meie film oli teatud paatoslikul nivool, ja olgugi et teistsuguse seisukoha pakkumine, võis see tasakaalu paigast lüüa. Saate aru: kui süüa lõuna ajal magustoiduks kooki, siis sinna vahele soolaheeringat enam ei võta. Sest see on salatina eelnevalt ära söödud. Nii et meil on filmis hoopis üks tore venelasest bussijuht, kes rahvast tee peale ketti sõidutas.

Venelased suhtusid üritusse vaenulikult?

Tollal uskusime, et kogu kuriteokoosseisu moodustasid kaks totalitaarset režiimi, Stalini ja Hitleri oma. Seda uskusid kõik eestlased, lätlased ja leedulased ning suur osa venelasi. Keegi poliitik on väitnud, et kõige raskemini ennustatav asi on Venemaa minevik. Kirjanik Viktor Jerofejev jällegi ütleb, et tõde on nagu armastatud peremehe laip, mida tema penid alul härdunult imetlevad, pärast ettevaatlikult, siis aga aina raevukamalt rebima ja õgima hakkavad. Aga tollal näis kõik lihtsamana, tundus, et tasub vaid «ajalooline õiglus» teadvustada ja kõik hakkab ükskord laabuma.

Loomulikult oli palju idealismi, ja mis siis – seda oli ikkagi tore vaadata.

Ma olen teinud hiljem filmi «Meie, venelased». Venelastest, kes olid Eesti iseseisvumise mõistmise poole peal. Sugugi mitte alati kõigega nõus, aga vähemasti said aru, millega tegemist oli. Nii et meie film polnud n-ö kihutuslik dokumentalistika, vaid selgitav, mõistmist ja üksmeelt loov. Minu meelest on see oluline ka tänapäeval.

Peaksime endale alati liitlasi ja kaasamõtlejaid otsima, mitte kibestumist välja valama inimeste peale, kes üldiselt oleksid nõus meid mõistma. Vastupidi! Tuleb teha vahet vaenlase ja neutraalse inimese vahel. Minu meelest on oluline mitte tekitada vaenlasi juurde.

Praegu, mil Maurum filmi DVD-l välja andis, luges venekeelsele variandile teksti peale mu naabrimees Ženja Gaitšuk. Ütles, et tal tuli kah kõik meelde, et väga palju venelasi olevat ketis kaasa löönud. Küsisin, et mis siis? Vaat siis jäi ta vait. Sest nüüd on see (venelaste ja eestlaste tihti erinev ajaloonägemus – toim) jälle nii päevakorral, nagu poleks 20 aastat mööda läinudki.

Kuidas võttepäev edasi kulges?

Majaka klubi juures filmitud, salvestasime kõike, mida tee peal näha oli. Inimesi, kes ketti liikusid, busse... Ketis öeldi üksteisele edasi salasõna, milleks oli «Vabadus!», ning valitses mõõdukalt optimistlik meeleolu. Filmis on näha, kuidas Indrek Toome, olles Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees, andis üsna mõistliku ja väga tasakaalustatud intervjuu.

Meenub, et ketis seisjate lähedusse pargitud autode uksed ja tagaluugid olid lahti. Miks? Sest raadiod mängisid sees ja juhtnööre anti raadio kaudu.

Loomulikult oli operaatoritele antud ülesanne filmida huvitavaid ja koloriitseid inimesi. Ja oligi filmitud näiteks karuste kätega külamehi, kaunitare...

Võttegruppe oli palju ja igas grupis neli-viis inimest. Ega kaameraid väga võtta olnud, minu mäletamist mööda Osolin üüris neid Soomest juurde. Oli ikka suur ime teha nii pikk inimkett!

Lisaks kopterivõtted?

Minu arvates on ka kopteritest päris hästi filmitud, mingist güroskoobist ei maksnud ju unistadagi. Lihtsalt tehti lennumasina uks müraki! lahti ja rihmaga kinni seotud operaator rippus üle ääre. Ta ise oligi güroskoop, mis pidi vastutama, et pilt ei võbeleks.

Meie grupi eesmärk oli jõuda Eesti-Läti piiri äärde, kus pidi süüdatama lõke. Olime seal juba varakult valmis ning kogu aeg informeeriti meid olukorrast Rahvarinde staabist. Meenutagem, et tollal polnud mobiiltelefone, miilits organiseeris ja aitas kogu asja korraldada.

Mäletan mõningaid nüansse, mis iseloomustavad hästi seda aega. Karemäe Rein ei uskunud oma silmi, kui nägi, et – see stseen on ka filmis sees – miilitsaauto kihutab mööda teed ja sinimustvalge lipp on aknast väljas. Praegu oleks see, jah, iseenesest mõistetav, aga tookord tundus lausa vapustav.

Ja ma ei oskagi mainida miskit, mis varjutanuks tolle päeva ülevat meeleolu. Kui, siis meie oma võttegrupi apsakad, et üht-teist ei jõudnud üles võtta või läks liialt vara pimedaks. Ega meil lisavalgust kusagilt võtta olnud.

Inimesed viskasid piiril lõkkesse Molotovi-Ribbentropi pakti käsitlevaid plakateid, Heinz Valk pidas kõnet... See hetk ongi mulle kõige eredamana meelde jäänud, kui piiri peal lätlastega käed kokku panime.

Kas tuli ehk mõnda stseeni ka lavastada?

Mäletan, et Vene telekriitikutele meeldis väga üks ülelavastatud kaader, kus üksik poisike, sinimustvalge lipp pika varre otsas, läheb mööda tühja metsasihti. Nad suhtusid sellesse hästi, öeldes, et vaat see ongi eestlaste teadvus. Et kui meie, venelaste alad on suured spordimängud, jalgpall ja hoki, siis eestlane teeb üksi pikamaajooksu.

Aga jah, selle me lavastasime. Nägime, et poiss tuli, ei jõudnud kaamerat üles panna ja siis ütlesime, et kulla mees, teeme uuesti. Ja poiss tegigi uuesti.

Tõtt-öelda puudus lavastamiseks igasugune vajadus, sest sel päeval toimus kõikjal midagi.

Hiljuti kanti Balti kett UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kas oli ka tollal tunne, et olete millegi täiesti erakordse tunnistajaiks?

Teadsime, et niisugust asja pole enne tehtud, maailm polnud meile nõnda suletud.

Millist rolli etendab «Balti tee» teie loomingulisel teel?

See oli esimene film, milles puutusin kokku videomontaažiga. Olin sel alal enne täielik võhik. Offline-montaaži tegime kolme magnetofoniga, arvutitest võis vaid und näha, need polnud võimelised pilti töötlema. Mul tõusid ihukarvad püsti, kui esimest korda montaaži läksin. Ning monteerija hakkas karjuma: «Anna kellad siia! Anna kellad siia!» Ma ei saanud aru, mis kellad. Siis mõistsin, et ajakoodid...

Osolin käis peale, et lõppmontaaži peame tegema Soomes. See oli tõepoolest oluline just viimistluse pärast. Tavalisele lugejale see vaevalt midagi ütleb, aga meil oli peaaegu sada beeta-kassetti ja kogu meie materjal – kassetid Eestist, Lätist ja Leedust – pandi korraga sisse ja vastavalt ajakoodidele need kordamööda käivitusid.

Kui oli vaja eespool midagi muuta, siis oli see võimalik. Meil kolme makiga oleks pidanud algusest peale pusima.

Mäletan, et sain Helsingis mingit päevaraha ka ja tahtsin oma jalgrattale välismaa kodaraid osta. Nende jaoks mul aga raha ei jätkunud ja kui montaažimehed mu murest kuulsid, läksid nad ja ostsid mulle need kodarad, millest olin unistanud...

Oleksite tahtnud ka ise ketis seista?

Jah, kahtlemata oleks tahtnud. Ja eks film olegi üks ketilüli.

Mul on hea meel, et sain selles sündmuses osaleda. Olen alati pidanud filmi kollektiivseks loominguks. Ja mul on hea meel, et meie, eestlased, olime filmi tehes ühendavaks lüliks ja innustajaks.

Ausalt öeldes on mul raske mõista loogikat, mille kohaselt Eesti polegi Balti riik, vaid hoopis Põhjamaa. Okei, võime ju oma meelest olla kus iganes. Balti riikidega aga oleme ju nagu vanglas ühes barakis istunud ja meie kehale on jäänud kole tätoveeritud märk sellest ajast.

Muide, küsisin mõni aeg tagasi oma Saksamaa sõbralt, et millal Ida- ja Lääne-Saksamaa vahelt vahe ära kaob. Ja tema, tark inimene, vastas: «Mitte iial!»

Noh, nüüd on meil 20 aastat taasiseseisvumisest möödas, kas soomlastega oleme lähedasemaks saanud? Raske uskuda. Ma ei tea. Meie ja Põhjamaade saatused on olnud erinevad.

Mis teid neil päevil kõige enam hämmastas?

Olin täiesti vapustatud tekstist, mis ilmus kolm päeva pärast Balti ketti. See oli NLKP Keskkomitee dokument, ja nii jõhkrat dokumenti ma polegi lugenud. Selliseid asju ei kirjutatud isegi Natsi-Saksamaal. Kirjutati, et «sündmuse läbiviijatel õnnestus kruttida meeleolud tõelise rahvusliku hüsteeriani». Asi, mida seal üldse ei olnud. Ja edasi, et «tagajärjed võiksid olla väga traagilised» ning «küsimärgi alla oli seatud nende rahvaste elujõulisus». Üsna karm! Panime meelega selle teksti filmi lõppu kõlama ja alla kunstsüdame tuksumise. Ning siis varjudeks muudetud inimketi, kelle eksistents seati kahtluse alla.

Mind on süüdistatud, et kõik mu rahvusprobleemi käsitlevad filmid on nagu munaroad. Liiga pehmed. Et pole seal piisavalt pipart ja soola. Et nagu omlett või kogelmogel. Aga minu meelest on parem kogelmogel ja munapuder kui tulejook, mida saab ainult põlevana juua ning pole selge, kas see sul sees hiljem edasi ei põle. Parem jätta midagi ütlemata kui öelda midagi liigset. Ja see oli selge ka inimestele, kes ketti korraldasid.

Ega keegi teadnud viimse hetkeni, kuidas Balti kett õnnestub. Ja ega meil tõtt-öelda polegi omavahel sellest juttu olnud, kas ikka inimesed keti täies pikkuses hoidsid üksteisel käest kinni. Seda ei tea vist keegi, kuid isegi materjalis meil auke näha ei olnud. See polegi oluline. Nagu laulupeol, no paneb keegi paar nooti mööda, mis siis...

Pärast Balti ketti olevat kõlaka tasemel kuulda olnud, et Lätis võtetel abistanud helikopteri piloot, kes oli vene mees, olevat hiljem töölt minema aetud.

Kui mitmel maal seda filmi teie teada näidati?

Arvasime, et kogu maailm on sellest huvitatud. Sest tegelikult ongi ju tegu ühe patsifistliku, mastaapse ja ilusti teostatud aktsiooniga, mille idee autorid on siiani pooleldi saladus. Ja nii ongi õige, sest Balti kett pidi mõjuma Balti riikide ühise üritusena.

Kuid mis puudutab filmi müümist, siis... Osolin olevat filmi näidanud muu hulgas Madalmaade, Jaapani ja paljude teiste maade televisioonide programmiostjatele. Ning vist olnud see üks Taani toimetaja, kel saalis filmi lõppedes pisarad jooksid, ning Olav oli kindel, et mees ostab filmi ära, aga too teatas, et on küll vapustatud, aga et tema maa sihtrühmale see siiski ei sobi. Vastanud, et kui sa müüd väga häid ja ilusad tulipunaseid kingi, siis kuhu sa nendega ikka lähed. Tulipunaseid kingi on maailmas ju haruharva vaja, ja sedagi vaid klounidel.

CV

Peeter Simm

• Sündinud 24. veebruaril 1953 Kiviõlis

• Lõpetanud 1976. aastal Üleliidulise Riikliku Kinoinstituudi mängufilmide režissöörina cum laude

• Töötanud aastatel 1975–1993 filmistuudios Tallinnfilm

• Oli aastal 1993. stuudio Lege Artis rajajaid, lavastanud ka teatris ja teistes stuudiotes

Valik filme:

• «Ideaalmaastik», «Arabella, mereröövli tütar», «Puud olid...», «Tants aurukatla ümber», «Inimene, keda polnud», «Ameerika mäed», «Head käed», «Kõrini!», «Georg» jpt

Arvamus

Rein Karemäe
kolleeg «Balti tee» päevilt

Olen alati Peeter Simmi väga heaks režissööriks pidanud. Ta on inimene, kes teeb oma tööd lõbusalt ja innuga. Esialgu võib isegi tunduda, et kuidagi nagu ülejala, aga pärast selgub, et ta on teemasse vägagi süvenenud ning teinud tööd suure sisemise pingega.

Eks minagi seisin Balti keti rivis, kuid liikusin ka kaameraga ringi. Peeter aga oli mees, kes kogu asja kokku pani, ning arvan, et ta mõistis juba sel hetkel, kui suure, lausa ülemaailmset tähtsust omava sündmusega oli tegemist. Ta pani filmi kogu oma ande ja poliitilised hoiakud ning suure armastuse Eestimaa vastu.