Roheline Emerald ehk Kuidas väike poiss musikaalselt röökima hakkas

Energiline Emerald saavutas Viljandimaa noortebändide võistlusel ülekaaluka võidu.

FOTO: Margus Haav

Noor Viljandi bänd Emerald viljeleb öko-metal’it. Kui uskuda bändi MySpace’i kodulehte, on tema muusika nii julm, et seda saab kuulata ainult vannitoas.


«Sakala» toimetuse ülakorrusel punases  intervjuuruumis istub viis noormeest. Nad naeravad ja lobisevad läbisegi, ei saa arugi, et poisid on üksteist tundnud ja koos tegutsenud napilt pool aastat, alates jaanuarist.



Ometi võitsid nad tänavuse Viljandimaa noortebändide võistluse.



«Paljud inimesed arvavad, et niisugust muusikat teevad üksnes karvased suure kõhuga mehed. Siis aga tuleb lavale hoopis viis poissi, kes on kõik nii äbarikud, et pillid on suuremad kui nad ise,» räägib bändi kitarrist Kaido Kadaja.



Jaa. Esmapilgul tundub, et tegu on üsna harilike viljandlastega.



Musikaalne röökimine


Ansambli solist Baskin — noormehe pärisnime ei kasuta vist isegi tema vanemad — kannab mütsi, millel on suurelt ja roosalt kirjas «I love my dog», ning on teistega võrreldes üsna vaikne. Muusikat tehes ta aga vaikne ei ole. Seda, mida ta teeb, on raske nimetada laulmiseks, äärmisel juhul on tegemist musikaalse röökimisega.



«Rahvas võib ju arvata, et me laulame eesti keeles või siis näiteks poola keeles. Ja islandi keel on ka lahe,» naerab bassimees Ott Jõgiaas.



Asi on selles, et ükski sõna lauludes ei eristu, välja arvatud need kohad, mida poisid isekeskis nimetavad ilusateks ning milles sõnu on täitsa kuulda ja meloodiagi eksisteerib.



Kohtumine tänu Levole


Emeraldi loojaks võib pidada Levo Jõgiaasa, bändi kogenuimat liiget, kes on mänginud kitarri ansamblis Ketaspidur ja keda Emeraldi ülejäänud liikmed hüüavad naljaga pooleks bändi vanaisaks.



Kui Ketaspidur tegevuse lõpetas, tahtis Levo muusikat edasi teha.


«Siis leidsingi Kaido sügavas Karksi ürgorus metal’it mängimas ja ta oli nõus proovima,» räägib ta. «Ja kuna bassimängijat ei olnud, teatasin vennale, et hakaku ka nüüd pilli mängima — mina olen seda kümme aastat teinud.»



Levo andis Oti valdusse bassi, mis on pere reliikvia — nende isa ostetud.


Seejärel oli vaja trummarit.



«Üks trummar oli, aga sellega ei läinud kõige paremini. Helistasin siis Raunole ja pärisin, kas ta tahab ka sellist vähe kurjemat muusikat teha, ning saimegi ta kampa,» jutustab Levo ning jätkab: «Rauno, kes lööb kaasa ka ühes teises bändis, ütles, et tolle bändi kitarrist Baskin oskab hästi karjuda. Otsustasime anda tallegi võimaluse ja kui ta proovis oma noka lahti tegi, jätsime mängimise pooleli.» Bänd oli koos.



Emerald viljeleb ainult omaloomingut, kavereid ta ei tunnista.



Tundmatu öko-metal


Pärimisele, kas nad ise saavad aru, millest nad laulavad, vastab Baskin irooniliselt küsimusega: «Aga millest laulab Uwe Boll?» Uwe Boll on samuti Viljandi metal-bänd.



Nii mõneski võib segadust tekitada žanr öko-metal.



«Kõik tahavad end kuhugi liigitada. Küsitakse, mis stiili te teete. Ütled, et vot sellist stiili. Siis aga keegi leiab, et see ei ole see stiil. No mis sa siis vaidled temaga! Mõtled uue stiili välja ja ongi kõik,» kõneleb Levo.



Poisid on oma sõnul tõepoolest ka «väga ökod»: kes sordib prügi, kes käib jala tööl, kes liigub jalgrattaga, kes hoiab raha kokku ja kes ei käi juuksuris.



Hoolimata noorusest on bändiga juba üht-teist juhtuda jõudnud.



«Rock Rambil näiteks sai kontsert läbi ning härra Kaido võttis pilli kätte, hakkas lavalt alla minema, komistas, kukkus ja murdis pillil kaela ära. Nüüd mängib ta ühe oma sõbra pilliga,» jutustab Levo.



Et Raadio 2 hommikuprogrammi juhile Maris Uusnale Emerald kangesti meeldis, kutsus ta eetris kõiki rikkaid üles aitama noorel muusikul uut pilli osta. Paraku pole keegi sellele üleskutsele vastanud.



Poiss, kes oskab karjuda


Mis võiks Emeraldi kõige paremini iseloomustada?


«Selle bändi tunneb ennekõike ära väikse poisi järgi, kes oskab karjuda,» muigab Levo.



Emerald laulab poiste sõnul õhust, armastusest, šaakalitest, snäkivorstikestest, draakonitest...



«Vanaema arvas, et see on õudne. Ta ei saanudki aru, kuidas me noortebändide võistluse niisuguse muusikaga ära võitsime,» lausub Ott Jõgiaas.



Võit oli aga võimas: bändi kuulutasid parimaks kõik žürii liikmed.



«Me ei plaaninud üldse võistlusele minna, aga Mart Saar rääkis meid ära. Ütles, et bände on vähe ja me peaksime kindlasti osalema,» räägib Levo. Seetõttu olid nad õnnelikud juba finaali jõudmise pärast. Võit oli väga suur üllatus.



Mis veel? Emeraldi poiste meelest on Viljandi publik üle prahi.



«Viljandis esinesime teist korda, singel oli just valmis saanud ja juba lauldi meiega kaasa!» rõõmustab Levo. «Siin on hea ja kodune.»

Tagasi üles