Kohtingu-Julia pseudomured: mu rinnad on erineva suurusega!

Kohtingu-Julia kogub tuntust ka Soomes. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Selgitan oma nägemust egoismist siis lähemalt, kallid lugejad. Minu elu on minu elu, ent pikemat aega elasin ma kellegi teise reeglite ja soovide järgi. Uskusin siiralt, et mu ema ja muude sugulaste soovid minu tuleviku tarbeks on ka minu soovid ja unistused.

Ma ei tea, kas see oli puberteedist tingitud või mul lihtsalt viskas kopa ette pidev tänitamine, et need püksid ei sobi ja niimoodi meigivad end ainult hoorad.

Samuti sa pead iga hinna eest minema kutsekasse, kuna nüüd põrusid eliitkoolis. Kui ma astusin õhtukooli, oli see vast mu esimene otsus, mis ma võtsin vastu täiesti iseseisvalt.

Eks ma ikka arutasin inimestega aga ma tegin selle otsuse ise ja tegin nii nagu mina tahan. Palju sa ikka jaksad teiste pilli järgi tantsida ja lasta end suruda järjest sügavamale musta auku?

Kuidas saab keegi arvata, et tal on õigus kontrollida ja juhtida teise inimese elu? Need asjad ei käi nii. Peale seda, kui ma olen hakanud enda sisetunnet rohkem usaldama, olen ma palju rohkem oma eluga rahul.

Pseudomuredeks võiks kindlasti nimetada nähtusi, mille pärast inimesed pabistavad, kuna kardavad teiste hukkamõistu ja enda väärtuse langemist teiste silmis.

Näiteks kaalumured, kui need pole tervislikel kaalutlustel. Minu kõige totakam pseudomure on mu nina, mida ma pean liiga suureks, sest mu ema, sugulased, ja osad mitte nii tuttavad on seda väitnud. Kunagi kaalusin isegi opile minekut. Siiamaani on need kiiksud peas.

Mul on veel rohkesti muid füüsilisi apsakaid aga need ei valmista mulle nii palju peavalu, sest et nad pole nii nähtavad.

Näiteks: mu silmalaud on erinevad, mu rinnad on erineva suurusega, üks jalg on teisest umbes 4 sentimeetrit lühem, mul on tselluliit, mul on armid, mul on kõhupekki veidi, lotendavad käed ja mu kann pole piisavalt prink.

Samuti ma hakkan põdema kui mõtlen kõikidele asjadele, millest tuleks loobuda. See tekitab minus hullema soperdise ja luuseri tunde. Kuna see tõestab, et ma olen oma ajalisi ressursse metsikult raisanud.

Vahel tunnen ennast nagu kergelt läbipõlenud börsimaakler. Pelgan, et kui ma lähiajal lapsi ei saa, ei tee ma seda mitte kunagi ja jäängi vanatüdrukuks.

See on tihedalt seotud mu surmahirmuga, kuna ma olen pidevalt arvamusel, et aega pole piisavalt ja ma ei jõua oma elus midagi saavutada ja kõik aina venib ja venib ...

Mõned aastad tagasi olid mul isegi paanikahood, kuna nägin unes enda surma ja see ikka kohutab, kui päris aus olla. Need on minu põhjendamatud pseudohirmud ja -mured.

Kuidas teiega on lood?