Kuulus komissar, kes vihkab ülikonda

Koit Pikaro. Foto: Peeter Langovits

Üleeile 60-aastaseks saanud legendaarne Koit Pikaro on korduvalt oma naisele Pärjele öelnud, et ärgu too enam pärigu, mida ta kingituseks tahab. «Ma ei taha mitte kui midagi, sest mulle on tähtsamad inimestevahelised suhted,» ütleb Pikaro, kes vihkab oma sünnipäevi sedavõrd, et kaob selleks päevaks ära.

Pealtnäha võib tunduda, et me teame legendaarsest Koit Pikarost kõike. Viimase peaaegu 20 aasta jooksul on temast kirjutatud sadu lehekülgi. Alates sellest, kuidas ta juba nõukaaja lõpus kohalikku allilma pitsitama hakkas ja 90. aastatel koos oma poistega keskkriminaalpolitseist kümneid esikriminaale pokri pani. 26. novembril 1993 elas aga kogu riik Pikarole kaasa, kui tollase skandaalse jäägrikompanii juht Asso Kommer teda vahistamisel tulistas ja eluohtlikult vigastas. Seda, et mõlemad kuuluvad Keskerakonda ja istuvad takkapihta koos Pärnu volikogus, peeti omal ajal hilinenud aprillinaljaks – ometi on see tõsi.

Avalikkus tunneb Koit Pikarot kui lõikavalt teravat, põhimõttekindlat ja otsekohest meest, kes läks seetõttu 90ndatel tülli politsei juhtkonnaga, lahkus armastatud töölt, avas oma infobüroo ja läks tülli kaitsepolitseiga, ent väljus kohtust võitjana. Nüüd laseb ta valangutega sajatusi mõne oma erakonnakaaslase pihta ja kommenteerib alati, kui küsitakse.

Legendaarne komissar on justkui kogu aeg pildil, kuid isegi paljud tema endised kolleegid on tunnistanud, et see on vaid fassaad. Pikarost kui inimesest ei teata õigupoolest midagi. Teeme proovi, ehk saab pilt selgemaks.

60 aastat on ühe mehe kohta juba soliidne iga, et heita pilk tagavaatepeeglisse. Olete te õnnelik, rahul sellega, mida olete saavutanud?

Pean tunnistama, et olen küll. Mul on ideaalilähedane pere. Kindel ring häid tuttavaid, kelle poole võin alati ükskõik millise küsimuse või palvega pöörduda. Olen tööalaselt saavutanud maksimumi. Katsetanud end enam kui kümme aastat poliitikas. Säilitanud mõtlemis- ja inimeste aitamise võime.

Kõik see, mis ehk veel tuleb, on juba kingitus tehtud töö eest. Lähitulevikus on veel saavutamata Pärnu linnapea kukutamine ning mõne inimese mälu taastamine.

Räägime esiotsa ikka juubelist. Tuleb suur pidu?

Mingit pidu ei tule! Kui välja arvata minu väike perering, siis pole ma oma sünnipäevi kunagi pidanud. Iga kord olen osanud pooljuhuslikult kuhugi ära kaduda.

Teile ei meeldi siis paukuvad šampusepudelid, õnnitlejate järjekord, humoorikad sõnavõtud, rikkalik toidulaud ja pidu hommikuni, nii nagu legendaarsetele juubilaridele kombeks?

No ei meeldi. Minu jaoks on palju tähtsam kuupäev 26. november. Minu nn teine sünnipäev, mil minu ja Argo Aunapuu endised ja praegused töökaaslased juba 15 aastat jutti kohtuvad. Vot selle sõpruskonnaga üks lihtne saunapidu maha pidada on mulle isiklikult palju vajalikum ja hingele tähtsam, sest toonane sündmus näitas, kes on kes minu ümber.

Räägime siis inimestest teie ümber. Teie perest ei tea avalikkus peaaegu midagi.

Tunnistan ausalt – mul on suurepärane pere. Nad on olnud mulle tohutult toeks. Ilma sellise pereta ja nende toetuseta poleks ma ka selline Pikaro, nagu olen olnud.

Kuidas kirjeldaks teid abikaasa Pärje?

Naine vastaks, et ma olen sõnakuulelik – näiteks viin esimesel korraldusel prügi välja –, remonditöödel veidi saamatu ja kodus mugavusi armastav.

Novembris saab teil abiellumisest 32 aastat. Kuidas on abikaasa suutnud teid nii kaua taluda, sest olgem ausad — olete ju totaalne töönarkomaan?

Ma olen väga uhke oma abikaasa üle. Tema tugi on olnud mulle hindamatu. Naine on andnud mulle vabad käed ning lubanud pikki päevi ja nädalavahetustel tööl olla. Nii on loomulik, et eelkõige tema on üles kasvatanud lapsed Pirgiti ja Raidi. Minu kasvatuslik mõju neile on olnud suhteliselt väike.

Teisalt on see abikaasal paremini õnnestunud muidugi põhjusel, et ta on koolieelse kasvatuse pedagoog. Mina olen suutnud lastele, nagu nemad väidavad, rihma anda vaid korra elus, ja siis ka läbi teki.

Teab naine, et väidetavalt üritas üks seni allilmas figureeriv nn autoriteet tellida 1995. aastal teie palgamõrva, kui keskkriminaalpolitsei talle kandadele astus?

Arvan, et mu naine pole sellega nii üksikasjalikult kursis. Talle on ohtudest räägitud, ent pehmemalt. Õnneks on ta neid signaale rahulikult võtnud.

Isegi siis, kui mingid kaabakad 90. aastate keskel mulle kättemaksu korraldamiseks teatud aja meie tütart jälitasid, jäi abikaasa rahulikuks, teades, et suudame olukorda kontrollida. Seega – mingi kokkulepitud käitumine on meie vahel küll olnud.

Kuidas te proua Pikaro leidsite?

Pärje töötas ühes Tartu majavalitsuse passilauas ja ma pidin tema käest jälitustööga seoses mingi majaraamatu välja võluma nii, et ta ei saaks aru, kes ma täpselt olen. Juba teisel korral tegin talle ettepaneku, et võiks kinno minna.

Loodetavasti käite senini naisega kinos.

Õnneks on lapsed juba suured ja nüüd käivad teatris ema ja tütar. Nad kutsuvad mindki kaasa, aga alati ma ei lähe.

Millega teie tütar Pirgit (28) tegeleb?

Õpib ja töötab ühes firmas reisikorraldajana.

Poeg Rait (29) on politseinik. Oli see tema enda valik või utsitasite takka?

See oli tema otsus, kuid ma ei ole sellele valikule vastu. Pole ju saladus, et lapsed käisid mul vahel töö juures kaasas ja nägid, mis elu ma elan. Ilmselt poeg sai sealt sädeme.

Raidil läheb päris hästi. Temast on seitsme aastaga saanud Põhja prefektuuri Kesklinna osakonna kriminaalpolitsei komissar ja ta on nimetatud parimaks jälitajaks pealinnas.

Ma olen oma poisi üle uhke. Ausalt öeldes pean tunnistama, et mulle oleks ka väga meeldinud sõnapaar komissar Pikaro, kuid paraku jäi see tiitel vahele – abikomissarist sain abidirektoriks keskkriminaalpolitseis. Seega on Rait esimene komissar Pikaro ja ma usun, et ta saavutab veel palju.

Palju teie enda käed vana töö järele sügelevad, kui poega kõrvalt vaatate?

Sügelevad. Pean tunnistama, et aasta tagasi oli meil sel teemal Raidiga jutuajamine, sest peast käisid läbi tõsised mõtted naasta veel korraks politseisse tööle.

Ma küsisin Raidilt siis, et kas mul infot liigub ja suudaksin ma kuritegusid avastada. Ta vastas jaatavalt. No ja siis küsisin ma, et miks ei võiks ma siis olla tema grupis nooreminspektor. See jutt jäi õnneks või kahjuks sinnapaika, sest ajad ja politsei on muutunud.

Teie n-ö eradetektiivikarjäär firmas Ius Dicere ei paku piisavat põnevust?

Pakub ikka, ent siin on võimalused piiratud. Nii seaduste poolelt kui ka võimekuselt. Abi paluvaid inimesi on rohkem kui aidata suudame.

Kuidas teist üldse jälitaja sai? Leidsin teie elu esimese intervjuu 1993. aastast, kus väga põgusalt räägite mingist ebaõiglasest loost Saue põhikooli päevilt.

Meile tundus see siis muidugi poisikeste tembuna, kuid tegelikult oli see reaalne kuritegu. Me käisime sees raudtee pöörmeseadmeputkas ja võtsime sealt kaasa tehnikat, mida kinnitati relsi külge, et hoiatada vedurijuhte raudteel varitsevast ohust. Meie tegime nendega aga pauku ja itsitasime põõsas, kui rongid ohtu kartes pidurdasid.

Sellest tuli suur jama. Asjaosalistest keegi vahele ei jäänud ja süüdistama hakati hoopis poissi, kel polnud looga üldse mingit pistmist. Ja seda üksnes põhjusel, et see poiss oli varem miilitsa lastetoas arvel.

See ebaõiglus mõjutas mind juba poisikesena sedavõrd, et hiljem pole ma saanud jääda teiste inimeste murede ja probleemide suhtes ükskõikseks.

Sellest, kuidas te nõukaaja lõpus siseministeeriumi kuulsas 6. osakonnas ja 90ndatel keskkriminaalpolitseis allilmaga võitlesite, on ilmunud sadu artikleid. Silpigi ei ole seni räägitud aga sellest, kuidas te esimesed kaheksa miilitsa-aastat n-ö põranda all töötasite.

Jah, kuni 1980. aastani töötasin osakonnas, mille olemasolust teadsid vaid üksikud, kuid keegi ei teadnud, kus ta asub ja kes seal töötavad. See oli raske aeg. Pidin sõpradele valetama, et ma ei tööta miilitsas. Mul oli taskus teine töötõend ja selle järgi olin ma mingi merendusega seotud ja Riias asuva ameti esindaja Tallinnas.

Tegelikult aga jälitasite. Keda ja mida?

Kirvereegli järgi käisin ma iga päev majast majja, suhtlesin kuni kümne inimesega ja kogusin infot kurjategijate kohta – kellega läbi käivad, millega tegelevad jne.

Mul oli alati kindel legend – vahel olin majavalitseja, vahel elektriarvestaja, eksinu, suvaline suli või santehnik. See oli tõeline elukunst panna keegi minutite jooksul rääkima minu huviobjektist nii, et ta ei saanud aru, kes ma tegelikult olen ja mida tahan.

Suutsin vastu pidada kaheksa aastat ja tänu sellele koolile suudan tänaseni kärmelt selgeks teha, mis inimesega tegu ja kuidas ta rääkima panna.

Kas sellest ajast on pärit ka teie negatiivne hoiak ülikonna ja lipsu vastu, mille asemel pigem kannate lihtsaid särke ja kampsuneid?

Võib-olla. Rohkem tuleneb see ikkagi sellest, et olen mugav ja lihtne inimene ega arva, et pean oma tegelikku olemust varjama lipsu ja pintsaku taha. Pintsak on kõige ebapraktilisem asi üldse. Hea jope on palju mugavam.

Oluliselt mugavam on sõita ka autoga, kui bussi või trolliga. Keegi teie tuttavatest aga ei mäleta, et oleks teid kunagi autoroolis näinud. On teil ikka juhiluba?

Mul on kindlasti kodus lauasahtlis juhiluba nõukaajast minu pildiga, kuid ma ei mäleta, millise perekonnanimega. (Naerab.) Nii et jah, mul on juhiluba olemas.

Miks te siis kunagi autoga ei sõida?

Viimased viisteist aastat ei saa ma autot juhtida juba haavatud jala pärast, mis on juhitamatu. Ent ilmselt on see harjumus pärit jälitaja ajast, kui massi sulandumiseks pidime liikuma linnatranspordiga.

Teie kolleegid keskkriminaalpolitsei päevilt mäletavad, et isegi siis, kui teil oli auto ja autojuht, armastasite sõita liinibussiga teise Eesti otsa pätti üle kuulama.

Ma ei näe selles midagi erilist. Eelmisel nädalal käisin seoses ühe juhtumiga Valgas, neli tundi sinna, neli tagasi. Armastan bussis loksudes lugeda ja mõelda, ja tõeline nauding on sõita Pärnust Tallinna koos põnev raamatuga.

Mis on Pikaro kolm lemmikteost?

Pakun vabas järjestuses – midagi komissar Maigret’ lugudest, siis «Kolm musketäri» ja lõpuks midagi tänapäeva Eesti kirjandusest.

Mis hobi teil veel on?

No ma olen suur tugitoolisportlane ja vaatan huviga just kergejõustikku. Ma olen tõsine fänn, sest tegin noorena tublisti keskmaajooksu. Ja põrgut seda teab, ehk oleks minust võinud sportlanegi saada, kui mind poleks ootamatult sõjaväkke võetud ning Riia spordiroodu asemel aastateks Karjalasse raadiolokatsiooni väeossa istuma pandud.

Seega olete üks neist, kes täna algavaks kergejõustiku MMiks järsku «haigestub»?

Kui hommikuse eel- ja õhtuse lõppvõistluse vahel on paar tundi, siis ma teen ikka tööd. Kuid mu naine on arvestanud, et selleks nädalaks on üks telekas kodus mulle reserveeritud.

Ja kindlasti on Pikarote kodus kaks arvutit, millest üks on vaid teile reserveeritud?

Täiesti. Ma olen inimkonnale tänulik, et nad on arvuti leiutanud. Istun väga suure osa päevast arvutis, nii tööl ka kui kodus. Pean väga palju e-kirjavahetust, loen palju ja kirjutan palju. Aja jooksul on mul tekkinud tagasihoidlik andmebaas ja failikogu asjadest, inimestest ja seostest.

Kujutan ette, et teie arvutist leiaks palju plahvatuslikku. Ammu oodatakse ju teie palju räägitud ja kardetud raamatut tööpealkirjaga «Seosed». Kaugel asi on?

Mu tütar küsib ka alati, et kaugel «Seosed», ja leidub teisigi survegruppe, kes sunnivad mind seda pidevalt kirjutama.

Raamat on suures osas olemas, aga lõpetamine on teatud põhjustel veninud. Paar aastat tagasi kirjutasin väga aktiivselt, aga siis läksin teist korda parlamenti ja see lõi elurütmi korralikult sassi.

Millest «Seosed» räägib?

See on dokumentaal. Realistlik ülevaade alates 80. aastate lõpust. Kuidas sündis organiseeritud kuritegevus Eestis, kuidas tekkisid ja kadusid eri grupeeringud, kuidas 90ndatel peeti maha hulk veriseid allilmasõdu. Aga juttu tuleb ka poliitikute seotusest kuritegevusega. Kavatsen õigete nimedega rääkida neist, keda seni teatakse ajakirjade esikaantelt kui ausaid ärimehi, kuid kes tegelikult on pesuehtsad kurjakad.

Paljudele olete jätnud endast mulje kui lahmivast, konfliktsest ja kurjast mehest, kes on lihtsalt kibestunud.

Ükskõik kui rasked on olnud need tööd, mida olen teinud, või mured, mida olen endaga perekonnale kaasa vedanud, olen ma, lüüriliselt öeldes, hinges ikkagi hea inimene. Paljud ei saa sellest lihtsalt aru, sest nad ei tunne mind piisavalt ja on teinud oma järeldused pealiskaudselt.

Ma ei ole kibestunud, vaid eluga rahul. Minu viga on ehk see, et ma julgen inimestest ja asjadest rääkida õigete nimedega ja vahel ehk ka liiga teravalt.

Mitu korda te olete Keskerakonnas vaibal käinud, sest nimetasite mõningaid parteikaaslasi kaabakaks?

On olnud vestlusi, kus on püütud mulle selgeks teha, et niimoodi ei maksa.

Aga te olete paindumatu?

Olen. Usun, et praegune Pärnu linnapea Märt Viisitamm on kompromiteerinud Keskerakonda rohkem kui mina oma väljaütlemistega.

Ehk on arvamus teist kui kurjast inimesest kujunenud seetõttu, et teid pole nähtud südamest naermas. Te ikka mõistate nalja?

Kui uskuda mu lapsi, siis ei mõista.

Järsku on siis Peeter Oja vale mees kehastama Pikaro tegelaskuju teie õpilase Andres Anvelti filmis «Punane elavhõbe», mida just praegu vändatakse?

Teate, ma ei ole kunagi mõelnud, kes võiks minu osa mängida. Oja vastu pole mul midagi. Ta on andekas inimene, nii et olen valikuga rahul.

Väidetavalt te ikka mõistate nalja. 1994. aasta suvel ajasite ju esimest korda elus n-ö pulli pärast maha vuntsid ja panite selga politseimundri.

See oli seotud sellega, et mul sai täis 25 aastat teenistust ja mu poisid keskkriminaalpolitseist hakkasid kauplema, et teevad Hellas Hundis 40 kannu Guinnessi õlut välja, kui vuntsid maha ajan. Kui pakkumine kerkis üle 60 kannu, siis läksin liimile. Poisid tõid pildistamiseks isegi mundri kohale.

Mida te tahaksite kingiks saada?

Mu naine on seda korduvalt küsinud, aga pole vastust saanud. Ma ei taha midagi. Sest juba Väike Prints ütles, et ei ole suuremat väärtust kui inimestevahelised suhted.

CV

Koit Pikaro

Haridus:
• Saue 8-kl kool 1957–1965
• Tallinna 12. kutsekeskkool 1965–1967
• Tallinna 6. õhtukeskkool, lõpetatud 1971
• Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kaugõppeosakond 1972–1979 (lõpetamata)
Töökohad:
• Tubakavabriku Leek mehaanik 1967–1968
• Ajateenistus Nõukogude armees 1968–1970
• Tubakavabriku Leek mehaanik 1970–1971
• Siseministeeriumi kriminaaljälituse ja kriminaalpolitsei töötaja 1971–1996
• Keskkriminaalpolitsei abidirektor 1994–1996
• Tallinna linnavolikogu kantselei korrakaitsenõunik 1997–1999
• Riigikogu IX ja X koosseisu liige
• Ius Dicere OÜ analüütik

Arvamus

Rait Pikaro
poeg, politseikomissar

Inimesena on ta pühendunud, idealistlik, kaastundlik, väga abivalmis, printsipiaalne ja terav. Eriliseks eeskujuks on tema töövõime. Nii palju kui mina mäletan, on isa alati pidanud kõige olulisemaks töötegemist.

Tema poole pöörduvad abi saamiseks paljud inimesed, ta kuulab kõigi mure ära ja üritab oma võimaluste piires alati aidata. Isal on kõrged nõudmised enda ja ka teiste suhtes, ta ei salli mugavat ja ükskõikset suhtumist. Vaatamata sellele, et isa tegeles oma politseikarjääri ajal raskete kuritegudega, peab ta oluliseks iga kuriteo avastamist ja selleks maksimumi andmist.

Isa on jätnud raudse jälje Eesti kriminaalpolitsei arengusse. Ta ei tööta juba üle kümne aasta politseis, aga vanema põlvkonna pätid meenutavad teda endiselt lugupidamisega. Valutab südant praeguse politsei pärast.

Minu arengusse kriminaalpolitseinikuna on isa andnud väga palju. Tihti olen saanud temalt väga head nõu. Temaga on huvitav ja kasulik kas või teoreetiliselt läbi arutada politseitöö nüansse. Mul on vedanud, et isa on oma kogemusi minuga jaganud.
Lühidalt – ta on mulle suur eeskuju nii töös kui ka eraelus.