Raba. Täielik vaikus. Udu katab maad. Päikesetõusuni on jäänud veel tund aega, kuid juba läheb idataevas valgemaks.
Päikesetõus keset unist rabamaailma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme fotograafiga valinud päikesetõusu jäädvustamiseks hommiku, mil saab jälgida ka täiskuud.
Kui kella kolme paiku autoga Viljandist teele asusime laiutaski kuu taevas nagu suur taldrik. Valge kera piilus puude vahelt ka siis, kui Soomaale jõudsime ning hakkasime mööda Ingatsi laudteed Kuresoo poole kõmpima.
Nüüd, kui oleme Eesti ühest paremini väljakujunenud rabarinnakust (kõrgus 6—8 meetrit) üles rühkinud ning vaatetorni tõusnud, on kuu järsku kadunud. Kell 3.55 annab taevakeha asukohast aimu vaid helk pilvede vahel.
Kaheksa meetri kõrguses vaatetornis on aga hea olla. Siin on hoopis turvalisem kui veidi aega tagasi laudteel. Taskulambiga metsa vahel kõndides tuli vägisi meelde jutt, kuidas turistid Ingatsi matkarajal karuga kohtusid.
Samal ajal kui kuu pilvedega võitleb, hakkab idataevas üha rohkem hahetama. Pealetungivatest pilvedest hoolimata on ikka veel lootus päikesetõusu näha, sest just meie kohal on laik selget taevast.
Esimesed ärkajad teevad häält
Rabas valitseb öösel selline vaikus, mida linnainimese kõrv harva kuulma juhtub. Iga samm kostab kaugele, kuigi kõndijat ei pruugi udu varjus näha olla.
Kell 4.18 teeb rabaäärses metsas arglikult häält esimene lind. Tema siutsumise peale võtab jutu üles karehäälne harakas, otsekui porisedes liiga varajase häirimise pärast.
Peatselt kostab säutsumist juba mitmest kandist: linnurahvas seab ennast päikese vastuvõtuks vormi. Vaikust häirib ka esimese sääse pinin, mis tuletab meelde, et praegusel aastaajal on Soomaa sääskede ja parmude paradiis. Öiseid külalisi putukad õnneks ei kimbuta.
Kell 4.32 laskun tornist alla ning kõnnin mööda laudteed rabale. Valguse saabudes kaob hirm karude ja huntide ees.
Matkaraja kõrval on maapind märg ja lirtsuv ning seal seisev hoiatussilt annab teada, et jalajälg kaob raba pinnalt seitsme aastaga. Seepärast piirdungi matkarajal jalutamisega.
Maastik hakkab valguse lisandudes udust üha rohkem välja joonistuma. Lillakad kanarbikupuhmad ja jändrikud rabamännid on kaunistatud suurte ämblikuvõrkudega, mille keskele meistrid ennast kannatlikult saaki ootama on sättinud.
Mõtisklen, et kuigi olen Ingatsi matkarajal varemgi käinud, ei ole ma Kuresoo raba niisugusena veel näinud: lummava udulooriga, arglikult hääletu, vähehaaval puna palgele võttev. Nagu noor neiu.
Kui ainult need pilved päikesetõusu hetkeks taanduksid!
Laukavesi meelitab soojusega
Kell 4.55 on idataevas muutunud juba üsna heledaks. Mets on sädinat ja saginat täis ning sookail lõhnab äratuntavalt.
Kõnnime peegelsiledate laugaste vahele, mis annavad aurates maastikule müstilisust juurde.
Puhkekohast viib vetesügavusse kaks redelit, mis lausa kutsuvad ujuma. Pistan sõrmed vette ja võpatan: et õhus on parajasti vaid 13 soojakraadi, tundub laukas loksuv vesi ülimalt soe!
Laugastiku vahel laudrajal liikudes tunneme ennast lausa prominentselt: läbi tuleb lõigata mitu linti, mille ämblikud üle tee on vedanud. Võimaluse korral püüame nendest siiski mööda põigelda.
Lõpuks jõuame laudraja sellesse ossa, mis on päikesetõusule kõige lähemal. Värvidemäng jääb seekord paraku nägemata, sest idataeva on katnud pilveriba.
Päikesetõusu ametlikul kellaajal, kell 5.17 sirutab ennast pilve tagant välja vaid üksik kiir, mis justkui viipaks meile tervituseks, kuid siis varjutab hall pilvevaip ka selle. Eredate toonide asemel valguvad üle raba pastelsed hallikad ja kollakasrohelised varjundid.
Kell 5.30 annan rabalauka kutsele järele ja libistan ennast peegelsiledasse vette. Esimene tuuleiil paneb ämblikuvõrgu liikuma ning eemal häälitseb luigeparv.
Uus päev on alanud.