Äntu Sinijärves esimest korda sukeldumas

Sukeldumine Äntu järves. Fotol instruktorid Martti Raavel ja Märt Maiste Foto: TEET SUUR/VIRUMAA TEATAJA

Põhjus, miks pööran päikeselisel suvepäeval auto Äntu Sinijärve telkimisplatsile, on võimalus sukelduda järvesügavusse: kutse on piisavalt ahvatlev, et unustada oma ujumisoskuse tase ja võimalikud ohud.

Instruktorid Märt Maiste ja Martti Raavel on juba kohal ja kontrollivad minu jaoks veel tundmatut tehnikat.

Küsimusele sukeldumiskogemuse kohta vastan, et puudub täielikult. Martti ja Märt räägivad, et esimene sukeldumine ehk proovisukeldumine kestab umbes 15 minutit ja toimub instruktori julgestuse saatel. Seejärel teeme tutvust varustusega.

Et Sinijärves on vesi külm ja allikate juures ulatub temperatuur kõigest kuue kraadini, siis tuleb selga panna neopreenist kalipso. Neopreen on vahtkummilaadne materjal, mis hoiab endas õhku, mistõttu mahajahtumisohtu ei teki.
Venivast materjalist türpi on üsna keeruline pugeda.

Sentimeeter haaval sikutades saab liibuva kehakatte endale lõpuks ülle, kätte lähevad samast materjalist kindad ja jalga sukeldumissaapad, mille otsa käivad veel lestad. Nägemiseks on vajalik veekindel mask, kuid nagu selgub, on vuntsikandjatel raskem, sest vesi tahab maski alla tungida.

OK ja hai
Et neopreenist kalipso muudab inimese uppumatuks, tuleb vee alla saamiseks vööle panna reguleeritava raskusega tinavihtidega rihm, mis kaalub umbes kümme kilo.

Selga läheb vest, millega reguleeritakse ka ujuvust, koos õhuballooniga: vesti sisse lastakse õhk ja üle kere on tunne nagu käel, millelt vererõhku mõõdetakse. Õhuballoon on 15-liitrine, selles on rõhku 200 baari ehk 3000 liitrit õhku kokkusurutuna. Sellest jätkuks kümne meetri sügavusel tunniks, madalamas vees kulub õhku vähem.

Vetesügavuses veesurve kasvab ning sellest võib kõrvadel valus hakata, ebamugavuse vältimiseks tuleb ninast kinni hoida ja puhuda, kuni käib kõrvus krõps, või siis hoopis neelatada.

Märt räägib, et vee all tuleb hingata ühtlaselt, hinge kinni hoida ei tohi. Kui hinge kinni hoida ja mitme meetri sügavuselt pinnale tõusta, võib veerõhu langemise tõttu kopsudes paisuv õhk sukeldujat vigastada.

Suhtlemiseks vees on käemärgid: pöial üles tähistab pinnale ja pöial all sügavamale minekut - mitte head või halba. Kasutusel on üldtuntud OK ja ka hai jaoks on oma käemärk.

Kogu sukeldumisvarustus seljas, on kaldal maast püstisaamisega tükk tegemist ja näiteks lestade jalgapanekul on hea, kui keegi toetab.

Ja nüüd vette!
Sillalt vette minnes tuleb kõigepealt maski veekindlust proovida. Esimene mask ei sobi hästi ja vesi satub ninna. Veidi turtsumist ja kartusega hinges, kas äkki üritus minu jaoks pooleli ei jää, katsetan teist maski, mis minu jaoks veekindlaks osutub.

Hingamisotsik suhu, hammastega kinni ja alustuseks väljahingamine. Psüühiliselt on kõige raskemad just esimesed hingetõmbed vee all, kui on tunda, kuidas kõikjal ümberringi on vesi. Enesealalhoiuinstinkt ei taha lasta vees hingata, aga tuleb keskenduda ja rahulikult hingama hakata.

Instruktor Märdi juhendamisel ujume esmalt veepinnal. Ta suunab mind ees ja tema kõrvalolekust saan aimu, kui vahel tunnen lesti kuhugi vastu puutumas, ja aeg-ajalt ilmub vaatevälja käsi küsimusega, kas kõik korras.

Nüüd on aeg ringi vaadata. Paremat nähtavust kui Sinijärves ei oskaks tahtagi. Vaateväli on avar ja mulle meenub legend Äntu järvedesse uppunud tankist.

Mööda ujuvad väikesed ahvenad. Isemoodi vaikne on siin all. Väljahingatava õhu mullid põrkuvad vaateväljas, järvepõhjas helklevad pinnavirvendusest murtud päikesekiirte mustrid, suvised ja säravalt kaunid.

Vaikselt kulgedes tekib lendamistunne ja kõik mõtted, mis kogetavat pärssida saaksid, on kuskil veepiirist kõrgemal - ja see on ainult hea. Meenub kusagilt kuuldud fraas, et vesi, see on vedel taevas. Nüüd saan sellest rohkem aru.

Lähenedes Sinijärve sügavaimale osale, kus on allikad, on tunda tõelist vee karget jahedust, mis näpistab põski. Allikad ise on müstilised sügavad lubjasettesed lohud, millest pöördub sügavikku ligi meetrise läbimõõduga koobas, mille pimedusest tulvab peaaegu jäine kristallselge vesi. Vaatepilt on lummav ja sunnib hetkeks unustama kõik muu ... peale hingamise.

Tagasi kuivale maale
Veest ennast välja vinnates ja varustust seljast võttes on omapäraselt hea tunne. Segu veealustest elamustest ja väikesest eneseületusest. Märt Maiste kirjutab välja tunnistuse, et läbitud on proovisukeldumine, ja esimene tutvus on sukeldumisega tehtud. Märt on PADI (PADI - open water scuba instructor) instruktor.

PADI on üks maailma suurimaid sukeldumiskoolitusega tegelevaid organisatsioone, mis esindatud 175 riigis üle maailma. "Olen tegelenud sukeldumisega aktiivselt neli aastat ja läbinud kõik vajalikud koolitused ja praeguseks instruktori tasemeni jõudnud," räägib Märt.

Varem langevarjuhüpetega tegelenud Märdi tuttavad ütlevad naljatledes, et ta on põhja käinud.

Märt selgitab, et sukeldutakse reeglina kahekesi, sest nii on turvalisem. Üksinda sukeldumine nõuab teistsugust varustust, näiteks dubleeritud õhuballooni, sest üksi ei ole vees kelleltki õhku laenata. Ühe inimese sukeldumisvarustuse hind algab 30 000 kroonist.

Koolituse läbinu võib laskuda kuni 18 meetri, edasijõudnu kuni 30 meetri sügavusele. Hobisukeldumise absoluutne piir on 40 meetrit. Märdi sõnul peetakse sukeldumist Eestis üldiselt meeste alaks, sest Eesti veed ei ole reeglina nii selged ja läbipaistvad nagu soojades kuurortides. Äntu järved on meeldiv erand.

Kuulsad vrakid
Enamikus veekogudes on nähtavus kolm-neli meetrit. Äntu on eriliselt puhas ja Eestis üks tuntumaid kohti sukeldumiseks.

Eesti on kuulus oma vrakkide poolest. Pea igal nädalal korraldab mõni sukeldumisklubi vrakkide külastusi. Paljud vrakkidest on päris laeva kujuga ja osa neist hobisukeldujate jaoks sobival sügavusel. Instruktori sõnul on Eestis väga populaarsed vrakid näiteks Heino, Tutti, Raa ja Bungsberg.

Huvitavad on ka Pakri ja Panga pank. Pankranniku astangud jätkuvad kuue meetri sügavusel vees, kus pehmele astangukivimile sattunud graniidirahnud on endale lainete abiga pesad loksutanud. Eestist väljas on parim koht aga Egiptus.

ITga tegeleva Märdi jaoks on sukeldumine tööle heaks vahelduseks. Langevarjuspordi miinus sukeldumisega võrreldes on see, et sõltub palju rohkem ilmadest, seda eriti Eestis. "Palju on ilma ootamist ja passimist," lisab Märt.

Vee all ei ole mobiililevi, saab ennast tööst välja lülitada ja mitte mõelda muule kui hetketegevusele. Ja ilm on vetesügavuses pea alati ühesugune.