Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Miks lähevad saatesse «Unistuste printsess» osalema rikkad härrad?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Elu24
Copy
Unistuste printsessid
Unistuste printsessid Foto: TV3
Toomas Verrev püüab NaisteMaailm.ee suhetekolumnis selgusele jõuda, miks lähevad saatesse «Unistuste printsess» osalema rikkad härrad.

Saade «Unistuste printsess», mida võib kindlalt kellelegi liiga tegemata äparduseks nimetada, ei ole veel jõudnud ununeda, kui juba plaanib TV3 selle saate uut hooaega.

Miks ka mitte samas? Mida muud töötutel ikka teha on, kui istuda päevad läbi teleka ees ja vaadata klaasistunud pilgul seda ajuvaba kassikulda, mida neile peale oksendatakse. Kuid kogu maailmas on see nii, ning oleme ausad, televisioon ongi meelelahutus. Tarku raamatuid võib igaüks ka ise lugeda ja siis nende üle kohvikutes targutada.

Kuid kui sellest «Unistuste printsess» saatest rääkida, siis mulle meeldib selle saate idee – et keegi saab õnnelikuks. Õnn on tegelikult see, mida me ju kõik siin ilmas leida püüame.

Kui ma isegi saan aru, mida suvalised tibid lähevad sinna saatesse otsima, siis ma ei saa aru, mida otsivad sealt need tüübid, kes end edukate ärimeestena presenteerivad. Oleks nad mingid üliküünilised vanad, siis ma saaks neist aru, aga tundub, et need on lihtsalt mingid kompleksides kõverad tüübid, vähemalt eelmise näite varal, kes peavad higistes Tallinna klubides oma pussy-magnetiks värvilisi krediitkaarte. Viimane oli muide stseen elust enesest.

Kuid heidame selle Roberto sinna, kus on ta koht – ajaloo pürgikasti - ja räägime uuest Unistuste Printsist Dimist. TV3 kodulehel saab lugeda, et ta on 32-aastane Belgia poissmees, kellel «ärid» Belgias, Hongkongis ja päikselises Hispaanias, ning kes soovib leida oma kaaslase just eesti naiste seast.

Lähemalt saame temast teada ühest täiesti infantiilsest intervjuust, mis ilmus 26. juunil Õhtulehes. Sealt saame lugeda, et Dimi on õppinud 16. eluaastani avalikke suhteid (kuidas palun?), et ta on uje (miks ta sinna saatesse ronib siis?), talle meeldib autoga sõita ja tal oli raske lapsepõlv. Ning mis peamine, ta ei ole kordagi Eestis käinud.

Mis kuradi jutt see on selline? Rahvusvaheline mees, kes ei ole kunagi siia ilmanurka eksinud ja ka ühegi kohaliku neidisega kokku puutunud üritaks justkui siit midagi leida. Kas Belgias, Hongkongis ja päikselises Hispaanias naisi vähe on? Ma ei näe selles mingit loogikat? Või eesti naised on millegi poolest erilised?

Ma ei näe küll, et eesti naised oleksid millegi poolest erilisemad, paremad või halvemad, kui ükskõik millise teise maa emad ja tütred. Üldse on nõme rahvuse või passikaane värvi järgi kedagi liigitada ning minu meelest võivad tõesti kõik eesti tšikid  Robertode ja Dimide ja ma-ei-tea-veel-kellega kas või Kuu peale kolida, kuid üks asi on kindel – enne kui lähed lahingusse, käi ära luurel.

Ehk siis enne, kui tahad eesti naist nii väga saada, siis tule ja vaata, kuidas siinmail asjad käivad. Alles eile jalutasin pikemalt vanalinnas – ei ole mõtet mingisse saatesse minna inimestega lollitama. Kui jutt suus ja Armani kaltsud seljas, saab ka palju lihtsamalt.

Minge vaadake ise, kui ei usu. Või veel parem, minge randa ja praadige end pruuniks. Siis äkki meeldite Dimile rohkem.

Vaata pildigaleriid selle hooaja printsesside castingust!

Tagasi üles