Tsirkuse tuur – müügitööd tegevad klounid ja idamaised loomad

Tsirkuse tuuri akrobaadid pakkusid nauditavat vaatemängu. Foto: Karilin Engelbrecht

Praegu sõidab mööda Eestit ringi Tsirkuse tuuri karavan koos kaamelite, ahvi, mao, sebra ja muude loomadega ning ei leidu last, kes selliseid elukaid trikke tegemas ei tahaks näha.

Sestap otsustasin Tallinnas Olümpia hotelli ette püsti pandud tsirkusetelki kaasa võtta oma 11-aastase õe – et ta räägiks, mis mulje jäi tal tsirkusest, mis 14 aastat järjest igal suvel etendusi on andnud. Ja mis talle tsirkuse juures kõige rohkem meeldis.

Sisenesime suurde, ajale veidi jalgu jäänud telki, mille keskel ilutses ümmargune poodium ja mida ümbritsesid kitsad puupingid. Võtsime kohad sisse. «Ma loodan, et loomad hakkavad kohe esinema,» ütles õde. Paraku ei hakanud.

Telgi uksest tormas sisse kaks klouni, kellele olid kaela riputatud põlled, mille taskutest paistsid välja klounipiltidega postkaardid. «Ostke postkaarte! Postkaarte! Ainult kümme krooni,» hõiskasid klounid Piip ja Tuut teineteise võidu.

Pähemäärimine kestis umbes kümme minutit, aga ei võtnud kuidagi vedu. Väiksemad lapsed olid juba tüdinenud ja nende isad veel rohkem. Maha müüdi heal juhul kolm postkaarti.

Lõpuks lõpetasid klounid tüütu müügitöö ning tõttasid lavale, kus nad hoopis loomulikumana mõjusid. Benny Hilli stiilis naljad – jalaga tagumikku ja üksteise tagaajamine – ajasid publikut tohutult naerma.

Siis ilmusid kardinate tagant välja akrobaadid, kes paistsid tõesti olevat oma ala meistrid. «Vaata, ta ei hoia kuskilt kinni,» ütles õde, imestusest suu lahti.

Tõepoolest, viie meetri kõrgusel telgilae all väänelnud naisakrobaat rippus seal vaid ühe jalaga nöörist kinni hoides, ilma igasuguse julgestuseta. Ja keerles nagu vurr. Pärast võimlejate etteastet tulid lavale jälle klounid ja nii iga numbri järel.

Kui kloune ei oleks, kestnuks poolteisetunnine etendus tõenäoliselt vaid pool tundi.

Esinesid veel žongleerija, tuleneelaja ja tantsijad, kuid etenduse esimeses pooles ei näinud ühtegi looma. Mu õde oli silmanähtavalt pettunud. Vaheajal aga toodi välja kaamel ja ahv, kellega sai ühe väikse ringi sõita ning pilti teha. Ring kaameliga maksis sada krooni ja pilt ahviga sada viiskümmend.

Paraku said sellist luksust oma lastele lubada vaid üksikud vanemad. Teised püüdsid järeltulijaid lohutada 25-kroonise suhkruvatiga. Teine pool etendusest oli palju särtsakam – näha sai idamaist etendust, loomi, ilusaid kostüüme ja tantsijaid.

Ja vaatamata ärajäänud kaamelisõidule oli õde etendusega rahul.