„Üles"
Osades: Tõnu Aav, Priit Võigemast, Aarne Üksküla
Lavastanud: Pete Docter
1 tund ja 42 minutit
Hinnang: hea
Kinos Mai 20. augustini
Üks teistmoodi multikas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tihtipeale lahterdavad inimesed filme nende žanrite järgi suhteliselt pealiskaudselt. Reeglina arvatakse, et ulmekad on mõeldud teismelistele poistele, märulid suure lihasmassiga jõmmidele, romantilised komöödiad meeleheitel koduperenaistele jne.
Sellest lähtuvalt peetakse animafilme enamasti laste pärusmaaks, sest igasugused nunnud tegelased nagu rääkivad loomad ja elule ärganud asjad moodustavad koos lihtsustatud süžeega noorele vaatajale just paraja kompotti. Ohutu meelelahutus, mille seltsi võivad vanemad ilma muretsemata oma mudilased tunniks või paariks jätta.
Äsja meie kinodesse jõudnud auhinnatud filmistuudio Pixari („Kalapoeg Nemo", „Autod", „Kollide kompanii") kümnenda täispika linateosega „Üles" on aga natuke keerulisemad lood.
78aastane õhupallimüüja Carl Fredricksen soovib ühel tema jaoks mitte just kõige meeldivamal päeval teoks teha oma hiljuti lahkunud abikaasa suurima unistuse ja minna seiklema salapärastesse Lõuna-Ameerika vihmametsadesse.
Mugava inimesena aga ei taha ta oma kodust lahkuda ja on seetõttu sunnitud reisi koos majaga tegema, kinnitades selleks katuse külge tuhandeid ja tuhandeid õhupalle.
Loomulikult ei kulge kõik nii nagu alguses plaanitud ja nii leiabki tõre vanamees end koos tüütu skaudihakatise Russeliga mööda džunglit ringi ekslemas.
Ilmselt peab aususe huvides kohe ära märkima, et tegu ei ole just kõige tüüpilisema animafilmiga nagu on seda kõik „Shrekid" ja „Jääajad". Nalja küll saab ja möllu on ka piisavalt, kuid kõike seda saadab pisut nukker alatoon.
Pole just palju linateoseid, mis sunniksid publiku juba pärast esimest veerandtundi taskurättide järele haarama, et tahtmatult silmadesse valgunud pisaraid kuivatada, ning paneksid inimesi oma lühikese elu üle pisut tõsisemalt järele mõtlema. Veel vähem leidub selliseid animafilme.
Ilmselt pole mingit kahtlust, et suures plaanis on „Üles" hea film. Tõenäoliselt isegi parem, kui mitmed auhindadega pärjatud draamad ja komöödiad kokku, kuid lõpliku otsuse peab vaataja ikkagi ise langetama.
Soovitada seda päris kõigile igatahes küll ei julge!