Kohtingu-Julia: Stressi leevendavad asjade loopimine ja egoism

Julia Rinso ehk nüüdsest tuntud ka kui kohtingu-Julia. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

See on nii lahe, et inimesed jätkuvalt üritavad mulle peale suruda mingit naiselikkust. Proovisin siin paar päeva Pärnu tänavatel kontsadega käia. Meenutas põrgu seitsmendat ringi. Asfaldis on augud ja paljudes kohtades vedeleb killustikku.

Lõhkusin ühed kingad ära ja suutsin endale talumatut valu tekitada. Ja mille nimel, et oleksin ühiskonnale (loe: meestele) vastuvõetavam? Mõttetu. Jään oma mugavate sandaalide juurde.

Keegi kommenteerijatest väitis, et stressist ei saa kunagi liiga palju kirjutada, eriti masu ajal, seega jagan oma kogemusi teiega.

Mina, pinge ja unetus oleme vanad head sõbrad. Olen kärsitu, närviline ja väga kergesti ärrituv. Ja seda kõike heal päeval. Karjumist naudin samuti. Kõik pingutused viha alla suruda on lõppenud kehvemal juhul asjade loopimisega aknast või hirmuäratavate telefonikõnedega.

Niiisiis stress. Tavaliselt olen läinud kergemat teed ja ennast hävitanud igasuguste mürkidega. Aastaid vältisin antidepressante. Sellel suvel ikka kirjutati välja ja sõin korralikult ka neid. Ei aidanud oluliselt. Xanax ja alkohol on proovitud. Mõnusalt rahulikuks lükkab.

Liigne söömine - tehtud. Kaal tõusis 10 kilo. Põdesin tohutult, kuni mingil hetkel leppisin oma kehaga ja hakkasin vähehaaval oma elu uuesti elama. See oli pärast Sütevakast väljalangemist/äraminekut, kui olin liimitud diivani külge. Vältisin kõiki tuttavaid, sest kartsin, et paljud on minus sigapettunud.

Ma ise ei suutnud endale andestada. See rikkus mu niinimetatud eluplaani. Ehk siis mulle jõudis reaalsus valusalt kohale. Adusin fakti, et ma ei saa elus kõike kontrollida ja planeerida.

Positiivsed nähtused, mis mind on aidanud, on järgnevad.
Üks vana tuttav, kes on alati ühe klahvivajutuse kaugusel. Väga positiivne ja kuldaväärt tegelane. Ta on nagu tugev kindel kalju, kes toob tõtt mu õuele.

Olen õnnelik, et mul on vähemalt üks inimene, kes ei valeta mulle. Neid on veel, aga tema tõest on abi olnud. Ta on väga tark ja hämmastav noormees.

Väike stiilinäide:
- Miks korrutad et oled hull, tegelikult sa pole.
- Südames oled seesama tüdruk, kes olid enne, kui üritasid tähelepanu saada.
- Igast valest kohast muutunud sa pole, kõvasti mingit mõttetust peal ainult.
- Võib-olla usud - ei ole asjad nii hullud ja rõvedad -, et oled midagi hullemat seepärast, et hullusest tagasi ei pöördu.

Mis veel? Tants, maalimine, muusika, joonistamine, pikad vanniskäigud, käsitöö, lapsed. Ma armastan lapsi, nad on palju targemad kui täiskasvanud, keda on ühiskond vorminud.

Päevikut olen pidanud ligi 10 aastat. Mõnikord pühendun telerile ning Ameerika popkultuuri tarbimisele. Küpsetamine maandab minu stressi samuti.

Usun, et stressi ja depressiooniga võitlemiseks ja nende ennetamiseks on vaja leida tasakaal. Kõlab nagu lause eneseabiõpikust. Egoism on hea. Peab ütlema JAH ning EI õigetes vahekordades ja õigetele inimestele. Ma alles õpin seda, ent tulemused hakkavad vaikselt kooruma ja need on igati meeldivad. Ja muidugi huumor, huumor ja veel kord huumor. Mõnikord aitab stressist lahti saada, kui hoopis teistes stressi tekitada.