Popikuninganna kauaoodatud nonstopkarneval

Madonna Foto: WENN

Aastakümneid tipus püsivaid popartiste iseloomustab see, et nende publik ulatub üle põlvkondade ja igal põlvkonnal on artisti loominguperioodidest rääkides oma eelistused.

Enamasti pärinevad lemmiklood sellest ajajärgust, mil oldi teismeline ja popmuusika avaldas suurt mõju.

Kõige paremini tuli see esile pärast Michael Jacksoni surma, kui klikijahil portaalid tekitasid foorumid stiilis: milline oli Jacko parim laul? Kui ühe põlvkonna arvates lõpeb Jacksoni hiilgeperiood «Thrilleriga», siis teisele see sealt alles algab, kolmas aga ei pea midagi 1990. aastatele eelnenud ajast.

Kolmel dekaadil lavalaudu tallanud Madonnaga on sama lugu ja enamasti jagunevad fännid kümnendite kaupa. Kontserdile, mida tõeliste staaride puhul satub igasse ilmanurka imeharva, tahavad aga tulla kõik fännid ning igaühel on oma ootused.

Uus ja vana

Kui paljud veteranstaarid pakuvad värsket plaati tutvustavatel kontsertidel kahe kolmandiku ulatuses suurimaid hitte, tutvustades sekka uudisloomingut, mis enamasti kellelegi korda ei lähe, siis üha muutuval Madonnal on õnnestunud hästi turustada ka uusi lugusid. Seetõttu pole mingi ime, et tema esinemistel on uue ja vana suhe vastupidine.

Tavaliselt saavad sellistel kontsertidel oma jao kätte kõik fännid, sest läbi käiakse staari karjääri eredamad hetked. Madonnal oli aga varuks üllatus: ka minevikulood olid kastetud viimase plaadi klubisousti.

Nii jagunevadki Madonna Tallinna kontserdil käinute arvamused laias laastus kaheks: ühed meenutavad seda õigustatult kui elu suurimat elamust ja kiruvad, miks osa publikut seisis tuimalt paigal, ning teised, needsamad paigalseisjad, mõtlevad, kas tõesti see oligi seesama Madonna, keda nad on kogu aeg imetlenud.

Kontserdi alustala

Kuigi kava oli läbimõeldud, efektne ja professionaalne, jäi see emotsionaalselt väga kaugeks. Justkui oleks keeranud nupu Raadio 3-le, aga kellegi kuri käsi oli sellele sagedusele pannud Power Hit Radio.

Valgusefektide, dekoratsioonide, kostüümivahetuste ja tantsude vahelt oli raske leida seda, mis peaks olema kontserdi alustala: laulu. Nii oligi show’ hingeminevaim hetk «Evita» filmist pärineva loo «You Must Love Me» naturaalne esitus. Sümpaatne oli ka Michael Jacksonile tehtud kummardus, samas kui sotsiaalsete sõnumite edastamine videotausta kaudu mõjus tobedana nagu superstaaride puhul alati.

Kõik ülejäänu oli nonstopkarneval: Hardi Volmeri eakaaslane oli suurepärases vormis: jooksis, tantsis, püherdas, vahetas kitarre ja kostüüme ning laulis fonogrammiga võidu.

Mõneti üllatas sellise staari kohta väga vaba suhtlemine fännitsooni pileti lunastanutega, kes olid eriti õnnelikud, kuigi ilmselt osa neist kirus juubeldamise ajal, et digiseebikas oli pildistamiskeeldu eeldades koju jäetud.

Kui tümaka ja kohati lausa arutuks muutuva vehklemise jälgimine tüütavaks muutus, pakkus vaheldust mõistatamine, milliseid teiste artistide lugusid oli Madonna oma megamiksi raputanud. Ja neid oli palju, alates Eurythmicsist ja lõpetades Calvin Harrisega.

Ligi kahetunnise etenduse lõpp saabus võrdlemisi ootamatult, nimelt lisalugudeta. Kes arvasid, et pärast «Give It To Me» viimaseid akorde ja ekraanidele ilmunud ühemõttelist sõnumit «Game over» tuleb staar tagasi, et esitada veel boonusena klassikud «Like a Virgin» ja «Material Girl», need pidid pettuma. Ja võib-olla oligi parem: midagi jäi töötlustest rikkumata.

Aga kokkuvõte on lihtne: nüüd on ta siis viimaks siin ära käinud, olgu emotsioonid millised tahes. Jääme ootama järgmist sama kaliibriga sündmust, milleni on vähem kui nädal: siis tuleb Eestisse tosinkond Brasiilia jalgpallikuulsust.