Saaremaalt Gotlandile on kõigest 120 kilomeetrit. Kuid miks otse minna: tee läbi Stockholmi on pikk ja vaheldusrikas.
Gotland: raukarid, käiakivid, ürdiaiad, sarvedega lambad ja imelised loojangud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestist viivad reisimehe Gotlandile üksnes suured või väga suured laevad. Meie esimene oli Baltic Queen, mis alles maikuus rahvast Stockholmi vedama hakkas. Sellel on neli restorani, kaheksa baari, konverentsisaal ligi poolele tuhandele inimesele ning 927 avarat kajutit. Meist enamik elas üheksandal korrusel, jalutustekk paiknes kümnendal.
Üllatas õhtune kontserdikava Raimondo Laikre ja tantsutrupiga. Iga numbri järel vahetatavad uhked rõivad näitasid, et Tallinkil rahamuret pole.
Nynäshamni sadamast väljuv üheksa korrusega kiirpraam sõitis üle kolme tunni ning sellest vähemalt tund ei paistnud avamerest ainsatki kivisaart ega metsaviirgu. Aga lõpuks ta lähenes — Visby.
Viljandist suurem
Läti Henriku kroonikas mainitakse Visbyt esimest korda 1203. aastal. Praegu on ta oma 22 000 elanikuga (pluss suvitajad) Viljandist suurem. Nime esimene pool tähendab vanas taani keeles vesist, soostunud maad, nime lõpp aga asumisala.
Gotland oli varem täis soojärvi, kust vesi voolas ojadena merre, sellest ka saare hüüdnimi Ojamaa. Tänapäeval nimi enam ei passi, sest soid on kuivendatud.
Visbyt läbivad ojad juhiti sealt kõrvale juba linnamüüri ehitamise aegu.
Gotland hoiab oma iidset linna. Kaitsemüür on küll sõdades suuresti hävinud, kuid alles olev 3440 meetri pikkune osa ilmestab linna. Ranna tänaval on reas kunagiste ärimeeste majad; paljud neist on ehitatud XVIII sajandil, vana apteek pärineb koguni XIII sajandist.
Üllatab rooside rohkus. Mere rüpes paikneval kivisel saarel on üsna soojad talved ning pole linnas ega maal tänavat ja maja, mida ei ilmestaks roosid. Gotlandi kutsutaksegi rooside saareks.
Linnapark on ühtlasi botaanikaaed. Selle asutas seltskond noori mehi kohalikust ühingust Suplevad Sõbrad. Nad ostsid 1855. aastal ranna äärde tüki maad, kuhu istutasid isegi mooruspuid, sest tahtsid siidiusse kasvatada. Siin näeb viigi- ja tulbipuud ning hiiglaslikku sekvoiat. Ent vahtralehine plaatan oli seal kasvanud juba enne aia asutamist.
Ehk piisab kui öelda: Visby on 1995. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Seda linna kõndides avastada oli ütlemata mõnus, olnuks vaid rohkem aega.
Päikseloojangu maja
«Selline grupp peab saama parima,» sõnas Tensi Reiside giid Kristel Vaino. «Viin teid elama päikseloojangu majja. Visbyst on sinna kümme kilomeetrit.»
Ja juba me sõitsimegi metsa vahel mäest alla otse merre suunduva päikse poole. Bussijuht Mati luges luuletust, mis sobis selle hetkega. Algul me ei uskunud temast seda, kuid edaspidi lõppesid kõik hommikud ja õhtud tema luuletusega.
Meid tervitasid Lummelunda külalistemaja vardas lehviv Gotlandi lambaga lipp ja peremees Toreny, kes pakkus majaveini. Osa rahvast majutati suurde hoonesse ning teised nautisid merekohinat väikestes puuonnides.
«Selline grupp» näitas kohe, kellest ta koosneb, esitades majarahvale, oma giidile ja bussijuhile tervituslaulu. 43-liikmelisest turismirühmast peaaegu poole moodustas Viljandi segakoor Koit, teine osa inimesi oli kas kooriga otseselt seotud või varem koos Koiduga reisil käinud ning kolmandad lihtsalt nautisid laulvat seltskonda.
Päikseloojangud olid tõepoolest vaimustavad nagu ka ühine grill-lamba söömine ja mereäärne lõkkeõhtu laulude saatel.
Ilmnes, et sellesse külalistemajja pääseb üksnes eritellimisel.
Muramarise villa ja tädi Aina
«Pidime lõuna poole sõitma, aga kuhu sa nüüd jälle suurelt teelt keerasid?» noomis giid bussijuhti. Tegelikult oligi vaja pöörata kitsale teele ja minna kohta, mida hüütakse Muramarise villaks. See noomitus oli osa etendusest, mille giid Kristel Vaino ja bussijuht Mati Tuula aeg-ajalt reisiseltskonnale andsid.
Kuid nüüd nad enam rahvast alt ei vedanud, üksnes süvendasid põnevust ees ootava suhtes. Esimene kord eksis bussijuht mängult Stockholmi pargis, kus keeras kitsalt teelt paremale veel kitsamale ning giid muretses, kuidas küll suure bussi puude vahel teele tagasi saaks. Bussis istuvad mehed asusid varmalt õpetama, kuid bussijuhile ei sobinud ükski ümberkeeramise koht. Peatus tuli alles parklas, kus sõitjad paluti välja lilleaeda ja kuningapere aedvilja vaatama.
Muramarises kuulsime loo rikka põhjarootslase tütrest Ellenist, kes läks Saksamaale koduõpetajaks. Ta põgenes sealt koos armastatuga Gotlandile, kuhu kunstiandelised noored endale kodu ehitasid. Hiljem sai Johnny Roosvallist Rootsi esimene kunstiprofessor.
Kunstiga täidetud maja lagunes pärast peremeeste surma ja hoov muutus rohuväljaks, kuni valduse omandas 1998. aastal üks hambaarst. Praegu käib seal üks rühm teise järel roosiaeda ja suure freskoga ilmestatud kaminaruumi vaatamas ning ühtlasi poetab mõne krooni, et omanik võiks kunstiväärtuse taastamist jätkata.
Samast paigast avanes suurepärane vaade Visbyle ja pankrannikule.
Ka tädi Aina juurde Suderby külla sattusime bussijuhi eksituse tõttu. See on suur mõnus lilleaed seal peituva vesiroosilise veesilma ja skulptuurigruppidega. «Igal giidil on omad lemmikud, kuhu ta tahab gruppe viia. Minul on üks neist tädi Aina,» rääkis Kristel Vaino.
Meil vedas eriti, sest aiamaja olid üürinud kaks akordionisti, kes meilegi mängisid. Viljandlased vastasid neile koorilauluga.
Öja kirik, luisukivid ja raukarid
XII ja XIII sajandi vahetusel ehitatud Öja kirik on üks saare suuremaid ja ilusamaid keskaegseid pühakodasid. See on tehtud kohalikust liivakivist ehk meie mõistes käiakivist. Kirik on kuulus oma leinava Maria ehk madonna kuju poolest, millest kohapeal näeb koopiat. Nii pakse kirikuseinu ja uhkeid aknakaunistusi näeb harva.
Öjast järgmine asula on Burgsvik, mida peetakse käiakivide pealinnaks. Seal läksime mere äärde, et omal käel rannast luisukive otsida. Leidus nii suuri panku kui neid, mis sobisid lutsukivideks. Igaüks valis endale sobiva noateritaja.
Saare lõunatippu viiv teekond lõppes Hoburgi vanakese ehk suure kalju nägemise ja kõrgele kiviväljale ronimisega. Seal vaatas meri kolmest suunast vastu.
Gotland on väike ning mõistagi käisime ära ka teises tipus Fårö saarel, kus nautisime sarviliste lammaste karju, madalaid kadakatihnikuid ja kiviklibust rannikut, mille muutsid eriliseks looduse loodud kivikujud raukarid.
Fårö meenutab Saaremaad, kuid mitte päris. Sealne rand on karmim ja tublisti kivisem ning pole kohta, kus julgeks ujuma minna: kividel võib jalad murda.
Põnevad olid sealsed kalurionnid, mis lõhnasid suitsukala järele. Kalamüüjaid parajasti polnud, küll aga saime teada, et neid onne võib öömajaks rentida.
Lõpetuseks meenutan hommikut Sudervange Saatuse kiriku varemeis. See jättis Gotlandist hinge hella mälestuse. Bussijuht Mati Tuula helistas palkidele kinnitatud kirikukella ja luges luulet ning Kristel Vaino rääkis hingeilust. Kõige lõpetuseks sobis südamlik koorilaul.