Eurovisioon rabab pommivaremetega

Takso Belgradis. Foto: Jarmo Siim

Elu Belgradis meenutab üsna elu Eestis 10-15 aastat tagasi. Ühelt poolt võib näha moodsaid hooneid, teisalt seisavad need pommitatud hoonetest mõne meetri kaugusel.

Linn ise on püüdlemas euroopalikumaks, kohati on isegi raske mõista, kas tegemist on Itaalia, Kreeka või tõesti Serbiaga - üheltpoolt saab osta väikese pitsa 25 krooniga, teisalt maksab jook sinna kõrvale sama palju kui Eestis.

Ka inimesed on ühelt poolt otsekui nõukogude ajast pärit, teisalt aga püüavad olla väljanägemiselt ja käitumiselt keskmised eurooplased ning pursivad turistidega jõudsalt inglise keelt. Kohati õnnestub ka vene keelega hakkama saada, millele nad vastavad küll enamasti serbia keeles. 

Linnas on taas põnev liikuda Ikarusi bussidega, mis mu Taani kollegil tekitasid paanikat ning ta hoidis kramplikult igast võimalikust nurgast kinni.

Turvalisuse osas ei saa siiani kurta, kuigi välismaalasi vaadatakse siin ehk keskmisest pikema pilguga ning kõigil delegatsioonidel on oma turvamehed kaasas. Sama käib ka pressikeskuse kohta, kus turvajaid võib leida igal sammul.

Rahu haprus meenus ka eile, kui viibisin eile endiste valitsushoonete juures, mida mõned aastad tagasi tabasid USA pommid. Need mõjuvad kesklinnas eriti kainestavalt ning toovad selle nö kauge sõja koju kätte. Siis pole just raske mõista, miks Euroopas viimased 60 aastat on püütud seda suurte pingutustega ära hoida.

Nii ongi õigus fännklubi presidendil Martin Paberitil, kellega elu24.ee'l õnnestus intervjuu teha mõni päev tagasi - Serbia on kontrastide maa.

Eurovisiooni korralduse osas on asjad viimaks hakanud korda saama, kuigi potentsiaalseid vigu on oma järjekorda ootamas päris mitu. Õnneks suudetakse probleemid lahendada pärast kümnete erinevate inimestega vestluste. Aga tundub, et saadakse korraldamisega hakkama. Nagu igal aastal.

Serblaste arutamisstiili iseloomustab see, kuidas eile soovisin teada, kuidas linna bussiga saada ning küsisin infoletist. Peale nelja inimese pikka arutelu, tuli inglise keeles lõpuks vastus «74». See pidi siis tähendama bussinumbrit. Aga kohale ma jõudsin.

Tänase päeva parim hetk on aga kahtlemata olnud see, kui infolauas lauldi Eesti eurolugu «Leto svet» ning räägiti taaskord, et see on nende lemmik. Peale Serbia oma muidugi. Kahju, et serblased meie laulu poolt poolfinaalis hääletada ei saa.

Vaata ülevalt ka galeriid Belgradist!