Kas ja kui palju Sind on lapse kasvatamisel aidanud ema/isa, mees, vend/õde, lapsehoidja, sõbrannad, …?
Mees ikkagi kõige enam, seejärel minu ema ja ämm. Ämm on oma esimesest lapselapsest ülimas vaimustuses ja hoiaks ning vaataks teda vist nii ööd kui päevad :)
Kui palju jääb lapse kõrvalt aega endale? Mida armastad vabal ajal teha?
Kuna minu tütar armastab päeval õues kärus 4 tundi magada, siis seni saan mina oma asjadega tegeleda. Tuunin siis end mõne iluprotseduuriga vannitoas, loen midagi, teen süüa, pikutan...ühesõnaga, kuidas kunagi ja nii kuidas viitsimist on.
Kas vahel on tekkinud tunne, et meie asutustes, poodides, reisil, spaas ja muudes sellistes paikades pole küll laste peale eriti mõeldud? Mis esimesena meenub? Mida ja kus võiks, või lausa peaks, muutma?
Oojaa!!! Eriti laidaksin ma Tallinna tänavate olukorda ning ühistransporti, kuna ma ise palju ringi kondan. Eks kärutajad ise teavad ka, milline «rõõm» see on!
Tänavatelt (sealt, kus teed ületada) võiksid kaduda need «meetrikõrgused» kõnniteeääred. Mõnedes kohtades on kõnniteed justkui poole pealt maa alla vajunud ning jätkuvad siis mõne või mõnekümne meetri pärast – sellised ligadi-logadi teed meil.
No ja eks poodides käimine käruga on ka üks paras nikerdamine ma ütleks kuna vahekäigud on euroalustega kaupa puupüsti täis, et põrandapinda võimalikult vähe näha oleks.
Ühistranspordist aga niipalju, et kui emme käruga peab tund aega madalapõhjalist bussi ootama ning selle asemel hoopis astmetega buss kohale vurab, siis ajab ikka vihale ju küll!
Või kui keegi lapsevankri otsas lösutab bussis?! Eks seda lapsesõbralikkust annab siin linnas veel remontida küll ja küll.
Mis on emaksolemise kõige suuremad mured või hirmud ning kõige suuremad rõõmud?
Ema paneb muretsema emamure ja iga ema teab, mida see tähendab! Kõige suuremat rõõmu teeb alati see, kui laps mõne uue tegevuse selgeks õpib. Ning rõõmude rõõm on, kui mõnest raskemast olukorrast on jagu saadud ning kui laps laialt vastu naeratab.