Võrtsjärve väravad kutsuvad sisse astuma

Kalepurjeka purje hakkavad heiskama kapten Marko Vaher (madrusesärgis) ja pootsman Ants Leiaru (valge mütsiga). Foto: Andres Pulver

Võrtsjärve kallastel ela­vate inimeste arvates on just Võrtsjärv, mis jääb ter­vikuna Eesti piiridesse, Eesti suurim järv. Virumaa rahvas teab Võrts­järvest ja selle ääres toimuvast aga häbiväärselt vähe.

Rakverest on Võrtsjärve põhjakalda küladesse vaid pisut rohkem maad kui Tartusse, üle Põltsamaa sõites umbes 140 kilomeetrit. Ja see teekond tasub ette võtta.

Võrtsjärve-äärsed vallad on seljad kokku pannud ja ühistöös turistide kohalemeelitamiseks palju ära teinud.

Loodud on Võrtsjärve sihtasutus, mille kaudu on piirkonna arendamiseks miljoneid euroraha saadud.

Sihtasutuse poolt tehtud töö järve ümbruse atraktiivsemaks muutmisel on tekitanud järve äärde ridamisi uusi turismiettevõtjaid.

Tööjõudu napib

Võrtsjärve kallastele on rajatud mitu puhkeala ja infopunkti, mida üheskoos kutsutakse Võrtsjärve väravateks.

Suurimad ja uhkeimad on Võrtsjärve külastuskeskus koos vaatetorniga Jõesuu puhkealal ning Valma infokeskus kaluritoaga.

Valma küla Viljandimaal on ilmselt ainus Eestis, mis võib uhkeldada eksministrist külavanemaga. Kunagi põllumajandusministri ametit pidanud Jaan Leetsar on praeguste ametnike peale verine ja kirub, et kohalikud turismiettevõtjad peavad mõttetute ja karmide nõudmiste tõttu asju ajama poolsalaja ja karistuse hirmus.

"Aga ettevõtjaid on meil juba nii palju, et tööjõudu külades enam ei jätku," ütles Leetsar lisaks ja tõi näiteks, et karjuv puudus on toidutegijatest.

Võrtsjärve külastuskeskuse turismispetsialist Maret Kallejärv rääkis, et põhust ehitatud külastuskeskus on veel ametlikult avamata, kuid inimesed on tee sinna päris hästi üles leidnud.

Külastuskeskuse 14 meetri kõrgusest vaatetornist avaneb järvele uhke vaade. Torn ise peab aga üks väärt ehitis olema, sest kehva hoonet pääsukesed endale elamiseks ei vali.

"Pääsukesed muutusid nii suureks probleemiks, et torni ülemisele korrusele tuli vahelagi ehitada, et linnud inimestest eraldada," rääkis Maret Kallejärv lindude poolt täissirtsutatud vaateplatvormil.

Valma kaluritoas on avatud kalastustarvete näitus, kus võimalik tutvuda kalapüügiks kasutatavate vahenditega, millest igaühe otstarbest esimese hooga ei pruugigi aru saada.

Üle 80 aasta vana Enno Kell, kes on kala püüdnud üle poole sajandi ja sellest paarkümmend aastat ka Vergis, kurtis, et nagu meres, nii ka Võrtsjärves hakkab kala viimasel ajal nappima.

"Meie keskkonnaministrid on asja sinnasamusesse keeranud," võttis vana mees kalanappuse põhjused lühidalt kokku.

"Üks endine keskkonnaminister pandi nüüd Eesti Loto juhiks. Kurat, protesti märgiks ma enam Bingo-pileteid ei osta," lausus Kell.

Kaks aastat tagasi valiti Enno Kell Viljandimaa aasta õppijaks, sest mees ostis endale arvuti ja õppis seda kasutama.

Arvuti abiga loodab ta kirja panna oma kireva eluloo ja päris palju on seal juttu ka Vergi-aastatest.

Ajaloolised purjekad

Eesti maaülikooli Võrtsjärve õppekeskuse juhataja Anu Metsar rääkis järvemuuseumis, et päris lootusetu Võrtsjärve kalastiku seis siiski pole, sest igal aastal püütakse järvest välja paarkümmend tonni angerjat, vähemalt kaks korda sama palju koha ja sadakond tonni latikat.

Angerjaga puutub järve ääres kokku aga päris sageli.

Tee ääres on angerjaga viidad, mis suunavad ühest või teisest talust seda delikatessi küsima, infopunktides on müügil angerjakonservid ja ettetellimisel on võimalik maitsta imemaitsvat angerjasuppi, mille portsust küsitakse vaid 55 krooni.

Angerjasuppi on võimalik tellida ka Võrtsjärve kalepurjekaga Paula lõbusõidule minnes.

Kale on Võrtsjärvel kasutusel olnud traditsiooniline puust traalerpurjekas, mida tema graatsilise välimuse tõttu tihti ka lõbusõitudel ja regattidel kasutati.

Saleda kerega kalepurjekal on kaks kolmnurkset purje: masti küljes suur põhipuri ja selle ees väike kliiverpuri.

Traalimisel sõideti allatuult, vedades purjeka järel kalet (traali).

Ehkki tippaegadel, mis jäid 1930.-1970. aastate vahele, võis Võrtsjärvel näha koguni 70 kalepurjekat, olid need kalastusmeetodite muutumise tõttu Nõukogude aja lõpuks kõik hävinenud.

Ühe viimase elusoleva paadimeistri Väino Leiaru juhendamisel ja Võrtsjärve SA toel 2005. aastal valminud kalepurjekas Paula sai eelmisel reedel endale noorema õe Liisu, mis Valmal pidulikult vette lasti.

Lõbusõit Võrtsjärvel kalepurjekaga on omaette elamus.

Laevale mahub kuni paarkümmend reisijat, kelle kapten Marko Vaher ja pootsman Ants Leiaru soovitud ajaks järvele viivad.

"1300 krooni tund," teatas Leiaru sõidu maksumuse. Kui summa kahekümnega jagada, siis polegi eriti kallis.

Meie reisi kalepurjekal üle järve Valmast Jõesuusse ilmestas torm. Sadamast popsutas laev välja mootori jõul, kuid järvel heisati purjed ja lasti alusel rahulikult üle lainete liuelda.

Selja tagant lähenesid aga ähvardavad pilved ja pootsman Ants Leiaru ütles, et pole midagi parata - purjede all sõidame kümmekond minutit, siis tuleb mootor appi võtta, et enne tormi üle järve saada.

Ometi olid needki minutid liiast, sest vihmapiir lähenes silmanähtava kiirusega ja väga äkki tõusid tuul ja laine ning purje mahavõtmise manöövrite ajal ampsas laeva üks parras peaaegu juba veesõõmu.

Paduvihma kätte kalepurjekaga jääda eriti ei taha, see sai järele proovitud, sest napi meetri kõrgusse kajutisse mahub istuma kümmekond inimest.

Ja ülimalt ettevaatlik peab kajutis olema, et tõustes oma peakolu vastu lage mitte ära lüüa. Kõigil läks õnneks peale Jaan Leetsari, kes peaks küll kogenud kalesõitja olema. Aga tema sai sellega koguni kaks korda hakkama. Pea äralöömisega.

Kui korralikult ette vaadata, siis Võrtsjärve ääres pead ära ei löö. Kõhu saab lahedalt täis, peavarju pakkujaid on küllaga ja leidub ka omajagu mõnusat tegemist. Nii et tasub aeg maha võtta ja Võrtsjärve väravatest sisse astuda.