Riceboy Sleeps
(Parlophone)
Sigur Ros on läinud iga albumiga popimaks. Nende «Med Sud I Eyrum Vid Spilum Endalaust» eelmisest aastast oli puhas staadionirokk heas mõttes, aga mäletate Siguri esimest albumit «Von» (1997)? Täielik ämbient-müra-udutamine, jälle heas mõttes. Üldiselt, ükskõik, mis Sigur Ros on teinud, on see hästi välja kukkunud, ja nende areng on olnud loogiline (järgmine album pidi jälle tulema täiesti teistsugune, samas olema loogiline samm kõrvale).
Mida Sigur Rosi kõrval arvata nende laulja Jonsi Birgissoni projektist oma sõbra Alex Somersiga? Nad on paar, ja küllap neil oli väga eriline tunne seda plaati teha. Aga kuidas seda kuulata on? Kui panete selle kodus mängima, siis loob õdusa atmosfääri. Poplauludest on Jonsi selle projekti puhuks taganenud, tegu on ämbientsete vulinate ja voogamistega. Jälgi esoteerika ja peene minimalismi piiril kulgev saund, mis õnneks mõjub siiski pigem teraapiliselt kui närviajavalt, sõltub teie vastavast süsteemist kah. Funktsionaalselt sobiv, muusikaliselt siiski väheütlev.
---------------------------
Briti ühe selle aasta kõvema uue naishaibi – Little Bootsi ja La Roux’ kõrval – Florence’i debüütalbum. Bändi The Machine nimi on tinglik, kõige taga on Florence Welch, ehkki külalismuusikuid on omajagu. Karakterit on lisanud produtsendid James Ford (Simian Mobile Disco, Arctic Monkeys, Klaxons jne) ja Paul Epworth (Bloc Party, Jack Penate, Friendly Fires). Põhi on moodsas folkrokis, kus lubatud kõik soulist ja diskost eleegilise orkestraalse grand pop’ini. Õigupoolest ei ole lisandite kõrval siin folkrokist midagi järele jäänud, sellisest pungiolekuga folkimisest, millisena kõlasid Florence’i esimesed kontserdid ja mida siin plaadil esindab vaid tema esimene singel «Kiss With A Fist», ka «Girl With On Eye» mingil määral. Muud lood on uhketesse kostüümidesse riietatud, ent see ongi Florence’i plaadi pluss: pole vaja olla uus Patti Smith, pigem olla võimas isikupärane popdiiva.
---------------------------
1991. aastal Californias alustanud ansambliga Incubus esmakordselt kokku puutudes võib üllatada, et tegu polegi keskaega ülistavate surma-metallistidega, nagu bändi nimi oletada lubaks. See on intelligentse inimese rokk, mis ei lase end üheselt ja mugavalt lahterdada. Mis võrdlusi kõik peast läbi ei käi – Red Hot Cilli Peppers, Smashing Pumpkins, U2 – nimekirja võib ise jätkata. Incubuse duubelkogumik sisaldab 26 lugu, mille seas hitte, varem avaldamata materjali, kontsertsalvestisi ja mõni päris uus pala.
Lisaks saavad plaadiostjad võimaluse laadida internetist alla Incubuse rariteetseid audio- ja videomaterjale ning fotosid. Lugude erisusele vaatamata tekib ladus tervik, mis kohane esmatutvuseks Incubuse loominguga. Iseasi, kas kõik, kes plaati kuulanud, neist enam midagi kuulda tahavad.