Vaiko Eplik: noored muusikud, mõelge ikka hoolega järele!

Vaiko Epliku uus plaat seekord ilma Eliidita. Foto: Raigo Pajula

Uus plaat

Vaiko Eplik «Neljas»

Esitluskontserdid toimuvad:

• 1. augustil Tallinnas

Von Krahli baaris

• 7. augustil Tartus

Genialistide Klubis

Vaiko Eplik on alates 2006. aastast teinud üsna edukat soolokarjääri, võites nii kriitikute kui ka publiku heakskiitu oma kodussalvestatud plaatidega (kus ta enamik pille ise mängib) ning tihti improvisatsiooniliste Eliidi kontsertidega (mille koosseis tihti varieerub).

Vaiko Eplik on kahtlemata oma muusika kallal kõvasti vaeva näinud. Arvestades kas või asjaolu, et tema värskeim plaat on esimene Epliku sooloalbum, mis ei ilmunud kevadisel ajal. Mida aeg edasi, seda rohkem võtab uue plaadi loomine aega. Ja aega Eplikul paistab jaguvat.

Alates 2007. aastast on Vaiko Eplik tegutsenud täielikult vabakutselisena. Pärast Raadio 2 hommikuprogrammi saatejuhi kohalt kinga saamist on Eplik pühendunud muusikategemisele. Lisaks on tal R2 «Õhtuses vööndis» oma tunniajane show. Mis teeb Vaiko Eplikust ühe vähese Eesti muusikutest, kes suudab end elatada muusikast, mida ta teha armastab.

Täna ilmub Eplikult neljas sooloalbum, seekord ilma külalismuusikuteta. Järgnev intervjuu heidab valgust Vaiko Epliku elule vabakutselise muusikuna ning annab vastused küsimustele uue plaadi kohta.

Kuidas sul õnnestus jõuda olukorrani, kus on võimalik ennast täielikult muusikategemisele pühendada? Milliseid raskusi ja takistusi ees seisis?

See olukord pole kunagi olnud eesmärk omaette, pigem on lihtsalt nii läinud. Tegelikult pärast R2 hommikuprogrammi ma polegi kunagi kusagil päriselt töötanud. Olen alati peamiselt muusikast elanud. Nõnda pole sul kunagi raha kuigi palju, aga nagu McCartney on öelnud: you can only eat three meals a day (sa saad süüa vaid kolm einet päevas – E. H.).

Kas selleks, et muusikaga piisavalt enda elatamiseks teenida, peab tegema palju kompromisse või on mingi ruum ka iseendaks jäämisele? Kui teeksid plaadi vaid instrumentaalidega, kuidas müüks see võrreldes Eliidi seniste plaatidega?

Eks igaüks tee kompromisse. Probleem on pigem selles, et suur osa muusikuid ainult kompromisse teebki ning ootavad aega, mil neil on n-ö piisavalt hinge taga, et kunstile pühenduda. Sellist aega muidugi ei jõua meist keegi ära oodata, sest süües kasvab isu jne... Seega, ainult siis, kui teed kompromisse millegi nimel, on nad õigustatud. Mis instrumentaalalbumi müüginumbreid puudutab, siis seda võib hetkel ainult oletada, aga mul on tunne, et saame üsna lähitulevikus teada.

Mis on sinu jaoks muusika tegemise mõte?

Ei oska kuidagi vastata.

Kui tihti kontsertesinemisi ette tuleb? Millises vahekorras on muusika tegemisele kulutatud aeg ja vaba aeg?

Tavaliselt umbes 15–20 kontserti aastas.  Täpselt pole arvet pidanud. Protsentuaalselt pole muusika tegemisele kuluv aeg kuigi suur, aga sõltub ka, mida sinna hulka arvata. Kui näiteks kuulad muusikat, kas see on mõnes mõttes enese täiendamine?

Kuidas suhtud üheksast viieni palgatöösse – on see sulle täiesti vastumeelne või pigem leiad, et kahel rindel korraga rassimine on mõttetu? Kui muusikast poleks enam võimalik end elatada, siis mil viisil äraelamisele pühenduksid?

Töötaksin tegelikult hea meelega kusagil, see distsiplineeriks mind ja saaksin ka lahedamalt läbi.

Kui muusikat ei teeks, hakkaksin tõenäoliselt kokaks või midagi sellist.

Muusikaga edu saavutamise puhul võiks eeldada, et see on toiminud tutvuste kaudu. Kui tähtsad on tutvused muusikamaailmas? Ja kuidas neid vajalikke tutvusi luua?

Pigem tulevad need tutvused läbi edu saavutamise, mitte vastupidi. Kui midagi Eestis hästi teed, siis ühel hetkel hakatakse sulle helistama jne...

Raul Saaremets on väitnud, et muusikast äraelamiseks on vaja hommikust õhtuni selle tegemisele pühenduda. Millist vaeva peaks veel nägema lisaks pilli harjutamisele, proovitegemisele ja heliloomele?

Ma arvan, et inimese looming peaks olema kooskõlas tema arenguga inimesena. Ei tohi unustada, et oled ennekõike inimene ja siis muusik.

Kuidas on majanduskriis mõjutanud sinu sissetulekut?

Ebameeldivalt?

Kirjanike liit on tulnud välja taotlusega, et kirjanikke peaks riik eluaeg toetama. Kas ka muusika tegemist peaks sarnasel määral toetama?

Eks nn väärismuusikat toetataksegi. Džässi ja klassikat. Ja õigesti tehakse, sest suur osa sellest muusikast vajub ilma riigi rahata lihtsalt kokku. Me, ülejäänud, saame ilma ka läbi.

Milliseid soovitusi jagaksid noortele muusikutele, kes soovivad ennast muusika tegemisele pühendada?

Mõelge ikka hoolega järele.

Erinevalt esimesest kolmest sooloplaadist, mis ilmusid kevadisel ajal, jäi käesolev plaat pigem suve lõpupoole. Mida nõudis uue plaadi tegemine rohkem, võrreldes eelmistega, et sellele kulus rohkem aega?

Iga plaati teen umbes aasta aega ja siis veel miksimine, tootmine jne... Kokku umbes 13 kuud ja veidi peale, sellepärast ongi esimesest plaadist alates nende ilmumised kuu-pooleteise kaupa hilisemaks nihkunud, oleks juuniks kah jõudnud, aga varasuvel pole mõtet ilmutada.

Mis põhjusel salvestasid uue plaadi seekord külalisteta (v.a Kristel)? Kas see oligi taotluslik või asi lihtsalt kujunes sedasi?

Nii ja naa, ehk siis kujunes ja taotlus oli ka, tahtsin uue plaadiga igas mõttes intiimsemat tulemust, väike trupp on n-ö osa meetodist, kuigi jah, Paju (Ans. Anduri kitarrist – toim) ikkagi plaksutas ka ühes loos.

Lugudest, mida kirjutad, jõuab plaadile vaid murdosa. Kui kahju sul on jätta välja nii mõndagi lugu? Kas võiks olla lootust, et kunagi tuleb mingi varem avaldamata rariteetide kogumik à la Zappa «Lost Episodes»?

On karta, et neid «Lost Episodeseid» on mul varuks ikka hirmsat moodi. Digitaliseerisin siin talvel veel näiteks oma esimesi kodusalvestisi, mis koos õega kuskil 93–95 tehtud, lisaks on veel kassettide kaupa Jaaniga tehtud asju, Claire’s Birthday ja Koera avaldamata albumid, kümneid tunde Eliidi salvestatud improvisatsioone jne... Jube, kui palju muusikat on tehtud. Muidugi albumitelt üle jäänud asjadest ei hakka üldse rääkimagi.

Esimene n-ö singel, «Peidetud Varandus», on üsna kammerliku, folgiliku, võiks öelda, et isegi introvertse tunnetusega. Samuti olen tähele pannud, et sinu viimase aja Eliidi laivid sisaldavad vähem elektrikitarre ja rohkem elektroonilisi instrumente. Kas Vaiko Eplik on kaugenemas rokist?

Uus album on üldse juba taotluselt teistmoodi, folgilikum, tubane on võib-olla õige sõna. Rokist olen ma kaugenenud juba mingi viis aastat, julgen väita. Tahaksin, et iga plaat oleks erimoodi, kunagi unistasin, et suudaks täiuslikku pop­plaati teha, mõnes mõttes olen seda juba mitu korda teinud, aeg on edasi minna.

Uue plaadi miksisid seekord ise. Kas taotlesid tubasemat fiilingut või oled lihtsalt oma stuudio-oskustes enesekindlamaks muutunud?

Eks nii ühte kui ka teist.