Maalikunstnik Aivar Kurvits – art brut omas mahlas

Aivar Kurvitsa loomingut võib näha ka näitusel "Mees ja naine".

Aivar Kurvitsat seostatakse eelkõige art brut’i stiiliga, erksa ja impulsiivse värvikasutusega kõike muud kui realistlikud tööd jätavad temast tõepoolest brutaalse mulje.

Kui uurida süvitsi art brut’i tähendust, tekib kahtlus, et see silt on kunstnikule külge kleebitud võib-olla liigseid üldistusi tehes ja sooviga tema loomingut ilmtingimata lahterdada. Kurvitsat ei muuda eriliseks mitte see, et ta on autsaider, kes teeb kunsti, vaid see, et ta on andekas ja omanäoline.

Teades Kurvitsa töömeetodeid, võib küll tõdeda, et mees kasutab oma linoolide lõikamisel lausa metslase jõudu. Aivar on suuteline vaaraode kujutisi linooli lõikama isegi nüri kahvliga, kuid tulemuseks on kindel joon ja omapäraselt autentne, kuid siiski laiale massile arusaadav kujutis.

Et mõista, miks ma ei pea Kurvitsat pesuehtsaks artbrutlaseks, tuleks veidi süveneda sellesse prantsuskeelsesse terminisse.

Kultuurilise kunsti vastand

Sõnaühendi art brut võttis kasutusele eelmise sajandi üks tuntumaid prantsuse maalikunstnikke ja skulptoreid Jean Dubuffet, otseses tõlkes tähendab see “toores kunst”. Dubuffet kirjeldas toorest kunsti kui igat laadi eneseväljenduslikke akte: joonistust, maali, skulptuuri ja muud seesugust, mis esitavad spontaanset ja ülimalt leidlikku käekirja ning on nii vähe kui võimalik seotud üldlevinud kunsti või kultuuri konventsioonidega.

Sellise kunstiga tegelejad on tavaliselt veidrikud, kes on professionaalses kunstiringkonnas võõrkehad. Teosed, mida loovad inimesed, kes on kunstikultuurist puutumata, ei evi vastupidiselt intellektuaalide teostatuga imiteerivat laadi peaaegu üldse. Nende loojad ammutavad nii teema, materjalivaliku, rütmi kui kompositsiooni oma isiklikest ressurssidest ja mitte klassikalise kunsti tavadest ega sellest, mis parasjagu juhtub olevat moodne. Selline kunst on puhtaim ja algelisim, iga järgneva käigu on leiutanud autor ise, ahvimata teisi loojaid.

Eelnevast lähtudes võib välja tuua art brut’i võtmetunnused: selle loojad on vaimselt või sotsiaalselt autsaiderid, selline kunst kavandatakse ja produtseeritakse väljaspool tavalist kaunite kunstide ringkonda - koole, galeriisid, muuseume jne. See sünnib tavalisele kunstipublikule või õigemini igasugusele vaatajaskonnale mõtlemata, olenemata valitsevatest moesuundadest ja väärtushinnangutest kunstimaailmas.

Lühidalt kokku võttes on art brut vastand niinimetatud kultuurilisele kunstile, sealhulgas selle avangardsetele vormidele.

Arvan, et Kurvitsa võis pikemalt aru pidamata art brut’i kasti toppida võib-olla kümme aastat tagasi, kui ta hooldekodus elades sahtlisse joonistas ja näituste tegemisest ainult unistada võis. Praegu osaleb Aivar aktiivselt Pärnu kunstielus ja organiseerib isikunäitusi väljaspool kodulinnagi.

Veelgi enam – tema teosed on olnud vaatajaile kättesaadavad igal Pärnu moodsa kunsti näitusel ja kunstnikku autsaideriks pidada oleks võib-olla liialdus.

Et art brut vastandub ülejäänud kunstimaailmale ega tunnista akadeemiliste kaanonite järgi seatud standardeid, millistele standarditele tuginevad siis need Pärnu kunstnikud, keda ei peeta art brut’i viljelejateks?

Kurvits on õppinud Academia Non Gratas ja omandanud alternatiivse kunstihariduse, mis on iseenesest väga mitte-artbrutilik.

Samal ajal on Pärnu koolkond ja Academia Non Grata nagunii vastandunud peavoolu kultuurile, millel õnnestub alati assimileerida iga uus nähtus kunstis, kastreerides kogu jõu ja võimu, mis sellel võinuks olla. Muidugi on art brut lahendus probleemile, sest ainult see on immuunne kultuuri mõjutustele. Immuunsust on püüdnud säilitada vähemalt mingi osa Pärnu koolkonnast. Tõenäoliselt just sel põhjusel käsitles Karol Kallas oma bakalaureusetöös Andrus Joonast kui art brut’i viljelejat.

Kahekõne elu enesega

Kunstnike ja kunstikriitikute suurt huvi niinimetatud “autsaiderkunsti” vastu kahekümnendal sajandil võib näha osana suuremast liikumisest etableerunud modernistliku kunstimiljöö väärtuste hülgamisel. Kahekümnenda sajandi algus tõi endaga kunstis dadaismi, konstruktivismi ja futuristliku liikumise, mis sisaldas dramaatilist eemaldumist mineviku kultuurilistest vormidest.

Dubuffet’ hullumeelsete ja ühiskonna teiste marginaalsemate liikmete kunsti ülistamine on jällegi näide avangardkunsti kindaviskamisest juurdunud kultuurilistele väärtustele. Need teosed on loodud üksildusest ja puhtast ning autentsest loomingulisest impulsist, kus mured võistlejate, kuulsuse ja sotsiaalse tunnustuse pärast ei sega, ja sellepärast võib neid pidada mingis mõttes väärtuslikumaks kui professionaalsete kunstnike loomingut.

Ometi ei mõisteta tänapäeval art brut’i stiili nii rangelt, kui seda tegi termini looja Dubuffet. Kui Dubuffet lahterdas stiili alla kunstnikud, kes olid olude sunnil eemaldunud peavoolu kunsti nõudmistest ja normidest, jääb mulje, et praegusel ajal ei käi liigitamine mitte niivõrd kunstniku isiku eripära, vaid just tema puutumatu ja toore loomingu alusel.

Klassikalised art brut’i kunstnikud on olnud ülejäänud maailmast ära lõigatud otseselt, nagu näiteks vangid, või kaudselt – puudega inimesed ja vaimuhaiged, kellest paratamatult suur osa ei suutnudki mõista ega puutunud kokku klassikalise või moodsa kunsti konventsioonidega. Kui tüüpilised artbrutlased maalivad nagu lapsed ja kujutavad sageli oma neurootilist sisemaailma, siis Kurvits on pigem diskussioonis eluga enda ümber.

Kurvits on ajaloohuviline ja loodusearmastaja. Tema esimene näitus pea kümme aastat tagasi oli üles seatud assamblaaþidest, mis koosnesid värvilistest lõuenditest ja nende külge naelutatud prügist ja mille sõnum oli “Ära reosta loodust!”.

Kurvitsa käsiteldav temaatika küündib omaenda neurootilisest sisemaailmast kaugemale. Egiptuse vaaraode ja jumalusteni jõudis ta kunstiajaloo tunnis ja peamiselt eesti kunstiklassiku Raul Meele soovitusel. Mees on nüüdseks läbi lugenud aukartustäratava hulga selleteemalisi raamatuid ja ammutab nendest inspiratsiooni.

Kurvitsat ei saa pidada võõrkehaks professionaalse kunsti maailmas, pigem on Kurvits professionaal. Tema elu mõte on teha kunsti ja kogu tema tegevus keerlebki ümber selle.

Ehe, puutumatu ja alternatiive pakkuv

Kurvits peab end iseõppijaks ja ammutab eri allikatest uusi teadmisi, mis väljenduvad tema kunstis, kuid tema ehedus jääb.

Võib-olla ehedus ongi see, mis jätab mulje, et Kurvits on sada protsenti brut. Samal ajal on kogu Pärnu koolkond ehe, puutumatu ja pakub peavoolu kunstimaailmale alternatiive: eesrindlane Siram oma rohmakate loodusvaadetega näitab keskmist sõrme akadeemilisele loodusmaali þanrile ja kuulus kunstnik Andrus Joonas püstitab mälestusmärke kapitalismiohvritele.

Kurvitsa kunstiteoste hinnad on veel tavainimesele taskukohased, kuid tema kunsti vastu on tekkinud huvi juba nii Soomes, Rootsis, Saksamaal, USAs kui mujal. Metseenid, kiirustage!