"Macho" kui esteetiline kvaliteet. Macho-mehed muusikas: alfa-isased, maruheterod... sageli naeruväärsed.
Gossipi eesliininaine Beth Ditto on naeruväärsusest kaugel, olgugi mõnes mõttes macho'm kui mõnigi mees.
Gossip “Music For Men”
28. juuli 2009, 12:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Beth pole macho niivõrd kehakuju ja -kaalu mõttes, ehkki see ei ole tabuteema, ta on oma trullakusi New Musical Expressi kaanel demonstreerinud. Tema esitus mõjub nagu Hugh Jackman: tuld lendab ja deemonid langevad.
Beth Dittol on tugev hääl ja ta kasutab seda pungilt, nagu torust tuleb. Õnneks tal on ka musikaalne ja mahlakas hääl, mistõttu ta (enam) ei ole naissoost vaste Fucked Upi
Damian Abrahamile, ehkki ka Beth Ditto ja Gossip on risupungist tulnud.
Gossipi neljas album on diskorokk, kõlagu see termin tänapäeval nii tobedalt kui tahes, aga Rick Rubin produtsendina on teinud sirgjoonelise plaadi 70ndate diskost, 80ndate futupopist ja moodsalt nõtkest rokist.
Kuigi Ditto vokaalile maksimumpunktid ja Rubinilt kvaliteetne töö seksika kepsleva klaveriga, Yeah Yeah Yeahs teeb sama asja kurvikamalt.